Selle peaaegu kohe leidnud, leidis ta sealt teksti:
SEE ON VIIMANE!
Pead leidma kellegi, kellest sa tõeliselt hoolid ja temaga silla juurde tulema! xD
Henry vaatas muiates Tiffany poole. Tim polnud ju ette arvanud, et tüdruk niimoodi metsa tuleb. Tiffanyt jälgides nägi ta taas, et too naerab. Silmi pööritades ronis ka poiss kivi otsa.
„Tule, ma tahan võita,“ ütles ta ja üritas Tiffanyt kivi pealt alla saada. Tütarlaps tuligi, aga jätkas naermist. Poiss isegi ei küsinud enam, miks, aga see naer omamoodi meeldis talle. Nagu ka tüdruk isegi.
Nad ei kiirustanud, vaid jalutasid rahulikult kätest kinni metsast välja. Silla juures polnud veel kedagi. Arvestades, milliseid ülesandeid Marcus alati teeb, ei imestanud poiss, et Timi veel ei olnud. Kuid Marcus ise oleks pidanud juba ammu kohal olema, enda arust andis Henry talle nii lihtsaid ülesanded. Lõpukogunemise punkti olid nad poistega ka kokku leppinud ja sinna ta tüdrukuga koos suunduski. Tiffany istus kaldale ja hakkas käega vees sulistama, Henry aga toetus silla piirdele ja jäi teda silmitsema.
Läks umbes viisteist minutit mööda, kuid kumbki polnud oma asukohta muutnud. Siis tuli metsast välja ähkides Marcus, kes imestunult neid vaatama jäi.
„Mida? Tim ütles, et ta andis sulle eriti raske ülesande, k u i d a s sa juba kohal oled?“ hüüatas ta pahaselt, sest ta ei ju võitnudki.
„Nojah, see läks lihtsaks, tänu juhusele,“ vastas Henry muiates, sellel, kui Tiffany arusaamatu pilguga mõlemale otsa vaatas. Läks veel viisteist minutit ja metsast kõndis välja rahulikult välja Tim. Nähes, et Henry on kohal, läks ta nägu veel jahmunumaks, kui Marcusel oli. Ja veel rohkem ei suutnud ta uskuda, et Tiffany seal oli. Poiss teadis, et too on ajutiselt ainus kallis inimene Henryle, kuna perekond oli kodus ja sinna ei tohtinud ta minna.
„Kuidas? Aga ma ju… see pole võimalik,“ pomises ta. Tim oli olnud kindel, et Henryl mobiili kaasas ei ole, ta ei võtnud seda kuhugi tavaliselt kaasa, välja arvatud kooli.
„Miks sa telefoni kaasa võtsid?“ küsis Tim siis, olles pahaselt otsustanud, et tema arvamus oli vale.
„Ma ei võtnudki, see on kodus,“ vastas Henry rõõmsalt. Nii tore on teisi segadusse ajada, mõtles ta, ja võita ka.
„Aga… aga kuidas siis Tiffany…?“ pomises Tim edasi. Nüüd tõusis tüdruk püsti ja vaatas käed puusadel nõudvalt mõlemale poisile otsa.
„Mis kuradi jant siin minu ümber käib?“ küsis ta pahaselt, kulm kortsus. See oli esimene kord, kui Henry kuulis teda ropendamas, poiss oli arvanud, et Tiffany on selline viisakas tüdruk, kuid küllap siis mitte.
„Mitte midagi ei toimu,“ üritas Henry rahulikult öelda, samal ajal saates Tiffanyle pilgu, et *küll-ma-sulle-pärast-räägin*.
„Juhus,“ lisas poiss veel Timile.
Aardejahi peale oli kulunud suur osa Henry sund õuesolekust ja nii kui kell seitse sai, sõitsid Tim ja Marcus minema. Tiffany veel niipea ära minema pidanud ja ta istus koos Henryga silla juures edasi. Tüdruk kaldal ja poiss silla ääre peal
„Mis asjast te koguaeg siin rääkisite?“ uuris Tiffany peagi, tõstes oma pilgu veel Henryle. Too viskas oma taskust võetud viimase paberilipiku sillalt alla, kus neiu selle kinni püüdis. Henry ise üritas võiamlikult ükskõikset nägu teha ja vaatas meelega hästi teisele poole, kuigi tahtis siiski näha, mis näo tütarlaps selle kirja peale teeb. Tiffany ei saanud algul midagi aru, aga teksti kiiresti läbi lugenud, taipas ta. Näost roosakaks minnes piilus ta Henry poole, kuid too vaatas ikka mujale. Hetkeks tekkis tüdrukul tahtmine teha ise esimene samm, kuid ta surus selle tunde kiiresti maha. See on ikka poiste asi, otsustas ta, ja pealegi, miks ma selle kirja üle nii õnnelik olen? Ma ju teadsin seda ennegi, et meeldin talle. Mananud endale mitte midagi ütleva näo ette, tõusis tüdruk püsti ja sammus sillale. Henry tõusis ka, pisut kohkunud nägu peas. Kas ma tegin midagi valesti, mõtles ta paaniliselt, kui Tiffany tema ees seisatas. Umbes kümme sekundit vaatasid nad üksteisele otsa, poisi silmis oli imestus ja võib-olla ka hirm, tüdrukul… kas see oli pahasus?
Kuid siis Tiffany naeratas, laialt ja rõõmsalt ning kallistas Henryt. Viimasele tundus, et ta kavatsegi lahti lasta, kuid lõpuks siiski lasi. Poiss istus taas maha, neiu tema kõrvale. Üks küsimus Henrylt ja sellega hakkaski see küsimine, mille kaudu Tiffany sai teada, et poiss on kunagi hiina keelt õppinud ja Henry seda, et tüdruk on korra isegi „Laulukarusselli“ võitnud. Kuid kui Henry palus Tiffanyl laulda, keeldus too kategooriliselt.
„No laula ikka,“ pinnis poiss siiski edasi.
„Ma ei laula,“ vastas tüdruk naeratades ja tõusis püsti, „ma lähen üldse ära nii!“
„Okei, ma ei sunni sind siis,“ andis poiss alla, tahtes, et tüdruk jääks ja naeratas.
„Ma pean tegelt ka ära minema,“ nentis Tiffany. Juba suht ootavalt ajas ta käed laiali, et poissi kallistada, kuid selle asemel sai ta hoopis põsemusi. Õigemini, mitte selle asemel, vaid lisaks sellele, sest musile järgnes kallistus, siis naeratus ja tüdruku lahkumine. Henry ise läks silla alla, võttis taskust veekindla markeri ning kirjutas nende nimed seal üle. Ja kirjutas sinna veel midagi ka juurde. Naeratades silmitses poiss seda, võttis siis ratta ja sõitis koju.
Neljas päev.
„Kuule, korraldaks mingi peo!“ hüüatas Marcus äkitselt.
„Sa mõtled sellise läbu moodi?“ küsis Tim kõheldes.
„Nii ja naa, kui leiame kedagi, kes juua ostab, oleks vägagi okei. Ja peo saame seal metsamajas pidada,“ vadistas Marcus ning vaatas küsivalt kaht sõpra.
„Mina olen nõus,“ kinnitas Henry kohe.
„Aga kes need joogid siis toob?“ päris Tim edasi. Küllap ei saanud ta rahu enne, kui kõik oli punktipealt selline, nagu ta tahtis.
„Äkki… mm, äkki saame me Bradi panna jooke tooma. Ma ei kujuta ette, mis hinna eest, aga üks korralik läbu on seda väärt küll,“ pakkus nüüd Henry välja. Mõeldud-tehtud, helistati Bradile.
„Mida iganes! Ta lubaaaas!“ karjatas Tim, kes oli telefoniga rääkinud.
„Mis tingimusel?“ küsis Henry, teades, et mingi konks peab ikka asjal olema.
„Ta tuleb sinna ise ka ja tal peab olema vaba valik tsikke valida,“ rääkis Tim.
„Nojah, küllap ta endast viis aastat nooremat ei taha, niisiis saame Tiffany ka kutsuda,“ lausus Henry.
„Hui, ta on liiga korralik sellisteks pidudeks,“ protesteeris Marcus.
„Hui ongi,“ andis Henry vastu ja sellega oli vaidlus lõppenud.
Läksid siis kõik kolmekesi metsamajja, Brad oli juba seal. Ta ütles, et kutsus suure rahva kokku, et nemad võivad veel inimesi kutsuda, kui tahavad. Aga ega neil kedagi peale Tiffany kutsuda ei olnudki. Henry helistas talle – kasutades selleks Marcuse telefoni, kellel ta oli käskinud ka Tiffany numbri sisse salvestada – ja kella neljaks oli tüdruk kohal, kella viieks kogu ülejäänud rahvas. Suuremad joodikud tormasid kohe alkoholi juurde, veel suuremad olid juba purjus. Tim ja Marcus seisid eraldi ühes nurgas, Tiffany ja Henry teises.
„Kah pidu teil siin,“ muigas Tiffany siidrit juues. Henry imestuseks oli ta kutse peale kohe otsustanud tulla, mitte vastu vaielnud ega midagi sellist.
„Tahad suuremat läbu?“ küsis poiss, otsustades, et tüdruk ei suuda teda enam üllatada. Nüüd Henry teadis, et ta on kõigeks valmis.
„Mm, ajutiselt piisab sellest ka,“ irvitas Tiffany.
Samal ajal teise toa ukse peal.
„Ma olen valiku teinud. See punapäine tüdruk, kes Henryga räägib. Ta näeb kena välja,“ pomises Brad enda ette.
No comments:
Post a Comment