Mäng armastusega 3.osa

„Siis… siis ma küsin, kuidas sa nii hästi viskad?“ üritas Henry midagi välja mõelda.
„Kui sa oled pere noorim laps ja sul on kaks vanemat õde, läheb neid käsi eriti palju vaja,“ vastas Tiffany, „mul polnud kodust väljagi vaja minna, et kakelda. Ja meil on laes see toru ka, täpselt minu toa ukse kohal.“ Henry noogutas taas, õnneks või õnnetuseks oli tüdrukul nüüd tema piinamise mõte läinud. Too jooksis hoopis silla alla.
„Tead ka, kui lahe siin on!“ hüüdis ta aeglaselt talle järgnevale Henryle. Silla alla jõudes silmas poiss tüdrukut istumas peaaegu silla lae all, täiesti selle keskel ja täiesti lõpus.
„Mis siin siis nii lahedat on?“ küsis Henry täissoditud kivist lage vaadates. Ta hääl kajas sillalt vastu.
„No on,“ naeratas Tiffany, ise teadmatagi, mida vastata, „siia saab näiteks vanemate eest ennast ära peita.“
„Mina küll nende jaoks nii palju vaeva ei näeks,“ irvitas Henry, kes polnud isegi üritanud tütarlapse kõrvale ronida, ta oli muidugi neiust kõvasti pikem ka.
„Haahaa,“ vastas Tiffany sarkastiliselt ja ronis Henry kõrvale tagasi.
„Muidugi võib siia oma nimesid ka kirjutada,“ pakkus siis poiss välja ja hakkas taas oma lühikest harilikku välja otsima.
„Loodame, et vihm lihtsalt homseni siia ei tule, millalgi saame markeriga üle kirjutada,“ pomises ta ja hakkas keel hammaste vahel pisut konarlike tähtedega silla lakke oma nime kirjutama. Peagi oli see ta valmis ja poiss ulatas lühikese pliiatsi Tiffanyle. Tüdruk, kes oli taas kihistama hakanud, kirjutas palju ilusama käekirjaga eelmise nime alla enda nime.
„Mida sa koguaeg naerad? Kas ma olen siis nii naljakas?“ küsis Henry ennast vaadates, kuid siiski muiates.
Tütarlaps lõpetas justkui paugupealt naermise: „Ja kui oledki?“ Tiffany naeratas ja äkki hakkas ta seelikutaskus mobiil helisema.
„Jaa. Miks? Milleks? Kas sa ise ei saaks? Aga… noh, okei.“ Tüdruk astus silla alt välja, Henry järel
„Ma pean nüüd minema, nagu sa aru said,“ lausus ta ja naeratas õrnalt. Tema üllatuseks kallistas poiss teda. Ikka veel naeratades sõitis Tiffany rattaga minema. Henry jälgis, kuni ta nurga taha keeras ja võpatas siis. Suure kisaga tulid eemale ratastega Tim ja Marcus.
„Mis te nüüd koguaeg jälgite mind, et mingil hetkel kõik kihva keerata?“ küsis Henry naerdes.
„Noh, me ei kuulnud, mis te rääkisite, aga nii enam-vähem näha olite küll,“ irvitas Marcus, pannes küsimuse vastusest täiega mööda.
„Vaadake, et te siis viimastel päevadel eemale hoiate, sest siis läheb asi tõesti isiklikuks,“ lisas Henry, teades, et sellest pole nagunii kasu.
„Üüü,“ tegi Tim, samal ajal kui Marcus ähvardas: „Me jälgime teid teie surmatunnini!“
„Otsige endale kiiresti keegi, sest kui me käima hakkame, ei taha ma pidevalt ümbrust jälgida, et teid sealt leida,“ ei jätnud Henry jonni.
„Sa mõtled juba nii kaugele? Nagu, äkki te ei hakkagi käima?“ polnud Tim nii kindel.
„Äkki tuleb ainult piss püksi,“ irvitas nüüd Henry, „pealegi, tema pilgust on seda näha, et ma meeldin talle. Okei, egotsen.´´

Marcus hakkas naerma, Tim tema järel. Ainult Henry oli tõsine. Ta astus mõned sammud edasi ja hüüdis siis jooksma hakates: „Jookseme läbi metsa võidu!“
Ka sõbrad lõpetasid naermise ja taibanud, vaatasid nad üksteisele otsa ning lidusid Henryle järgi, et mitte mingi hinna eest viimaseks jääda.
Teine päev.
Hommikul logis Henry msn-i, kuid Tiffany polnud veel seal. Nad polnud ka mingit kellaaega kokku leppinud. Selle asemel hakkasid Tim ja Marcus temaga ühes conversationis rääkima.

Tiiiiiiiiiiiiiiiiiiiim says: Noh, lähed jälle selle tsikiga välja?
Marcus: Yeah! says: Lähed või?
Henry. says: Ta ei ole tsikk, ta on Tiffany! Ja ma ei lähe, ta msn-is sees.
Marcus: Yeah! says: Mis te ei olegi juba oma numbreid ja aadresse ja suudlusi vahetanud? xD
Henry. says: Vait!
Tiiiiiiiiiiiiiiiiiiiim says: Hakkas piinlik? xD
Henry. says: Tim, mitme tüdrukuga SINA suudelnud oled? Neid on nagu vähemalt sada! xD
Tiiiiiiiiiiiiiiiiiiiim says: Ah sinuga ei saa ikka enam nalja ka.
Marcus: Yeah! says: Ausalt meen. Aga te ei olegi siis suudelnud?
Henry. says: Ei. Miks te siis arvasite, et ma alles nädala lõpuks privaatsust tahan? Ma ei taha liiga pealetükkiv olla ja ta meeldib mulle päriselt ka.
Marcus: Yeah! says: Ahah siis. Tule välja.
Henry. says: Mkmm.
Marcus: Yeah! says: Mhh. Okeiiiii siis. Tsau.
Tiiiiiiiiiiiiiiiiiiiim says: Tsau.
Marcus: Yeah! has left the conversation.
Tiiiiiiiiiiiiiiiiiiiim appears to be offline.

Henry ohkas. Kas Tiffany on nii paljut tõesti väärt? mõtles ta, kui telefon helisema hakkas.
„Hallo! Oh, tsau, Tiffany. Sa oled siin? Aga tule siia selle suure punase maja juurde. Ja näed, seal vastas maja, hästi natuke väiksem. Leidsid? Näed mind?“ rääkis poiss telefoni, samal ajal kui ta õue astus.
„Tsau,“ lausus nurga tagant majale lähenev Tiffany.
„Tule sisse,“ kutsus Henry teda ukse juures seistes. Tütarlaps tuligi, vaatas veidi hindavalt ringi ja astus siis poisi järel trepist üles tema tuppa. Huh, õnneks pole mul siin mingit hirmsat segadust, mõtles poiss voodil tekki sirgeks tõmmates. Hetkel, kui Henry veel natuke tuba koristas, isus Tiffany arvuti taha. Timi ja Marcuse jutt oli all stardiriba peal.