Mäng armastusega 1.osa

„Vaata, näed, see tüdruk ongi,“ sosistas üks poiss oma kahele sõbrale. Nad olid tulnud soojal suvepäeval ratastega jõe äärde ja vaatasid nüüd kolmekesi neist veidi nooremat tütarlast, kes jões ujus.
„Ja sa arvad, et sina, Henry, meeldiksid t a l l e?“ küsis Marcus, üks Henry sõpradest.
„Noh, jah,“ oli Henry endas kindel.
„Veame kihla,“ pakkus siis kolmas poiss, Tim, välja, „hmm, teeme nii, et kui täpselt nädala aja pärast, see teeb kell kolm viisteist järgmisel pühapäeval, olete paar, siis…“ Tim vakatas, ta ei teadnud, mille peale võiks kihla vedada.
„Siis teeme me kuu aega sinu matemaatika ja füüsika kodutööd ära,“ lõpetas Marcus muigega, „kui kaotad, siis teed meie omi. Mõlemate.“
Henry mõtles veidi, vaatas ennast, sõpru ja tüdrukut. „Diil.“
„No hakka siis kohe pihta, muidu jääb äkki ajast väheks,“ õrritas Marcus ja Tim lükkas teda tüdruku poole.
„Mhh, võistlus pole ju õigesti alanudki,“ üritas Henry aega võita.
„Mine nüüd,“ naeris Tim ja Henry võttiski lõpuks suuna tüdruku poole. Temani jõudnud, ronis poiss järsust kaldast alla ja istus maha.
„Tere,“ alustas ta, „mina olen Henry.“ Tüdruk ujus kaldale lähemale.
„Tiffany,“ lausus ta ja sirutas oma pika käsivarre välja. Henry surus seda. Juba selle puudutuse peale käis tast värin läbi, kuid poiss ei näidanud seda välja. Tüdruk eemaldus taas ja ujus jõe keskel edasi-tagasi.
„Vana oled?“ küsis Henry peagi.
„Neliteist, sa?“ päris Tiffany vastu.
„Kuusteist,“ vastas poiss noogutades. Eemal silmas ta tüdruku ratast. Kuid Tim ja Marcus olid läinud. Henry ratast oli veidi eemal metsa ääres näha. Ta tõusis püsti. Oli näha, kuidas Tiffany poissi silmanurgast vaatas. Henry astus sillale ja kõndis selle keskele. Veidi aega jälgis ta tütarlast, kuid läks siis teisele poole silda ja istus sinna maha. Endamisi mõeldes hakkas ta kivikesi jõkke loopima. Enam rohkem ja rohkem hakkas talle tunduma, et see kihlvedu oli halb mõte. Ei, mitte, et talle poleks Tiffany meeldinud, just vastupidi. Ta kartis, et ei meeldi Tiffanyle.
Järsku ilmus silla alt välja tüdruku naeratav nägu. Ta “heitis“ selili vee peale ja vaatas Henryle otse silma, algul tegi ka noormees nii, kuid pööras peagi oma pilgu punastades eemale. Ka Tiffany naerul nägu kadus taas silla alla. Henry tiris taskust välja mingi iidse paberi, teisest taskust leidis ta vaevalt kahe sentimeetrise pliiatsi. Hetke mõelnud, kirjutas suure vaevaga paberile midagi ja tõstis siis pilgu. Päike oli juba teel silmapiiri taha, ometi ei saanud kell olla üle kuue. Poiss teadis, et tohtis õues kella poole üheksani olla, kuid tõusis siiski püsti.
„Ma pean minema, tead küll, vanemad,“ sõnas ta kohmetult. Tiffany noogutas taas, seekord pisut kurvemalt. Henry askeldas hetkeks midagi neiu ratta juures, jooksis oma rattani, istus sellele ja hakkas pedaale sõtkudes kodu poole sõitma. Viisteist minutit ja poiss istus juba oma toas arvuti taga.
„Henry, tule mulle appi puid laduma!“ kostis alt Henry isa hüüd. Ohates tõusis poiss püsti ja lippas alla õue. Isale juba vastu vaielda ei tasuks, seda teadis ta väga hästi.
Kui Tiffany hiljem oma ratta püsti tõstis ja valmistus koju sõitma, leidis ta ratta pidurite vahelt paberi. Millele oli kirjutatud msn ja telefoninumber. Kergelt naeratades vaatas Tiffany suunda, kuhu poiss oli kadunud. Siis pööras tüdruk oma ratta ümber ja sõitis hoopis teisele poole, enda kodu poole.