Ükskord, pimeda volbriöö ajal, otsustasime sõpradega surnuaeda külastada. Me olime neljakesi : Mait, mina, Anne ja Teele. Seadsime sammud kalmistule umbes kell pool kaksteist öösel. Eemalt oli näha väga palju küünlaid, mõnele oli seda ilus vaadata aga mõni hakkas juba siis kartma.
Kui surnuaeda jõudsime, siis kõndisime seal keskel ringi ja olime päris vaiksed. Mõne ajapärast tahtis Mait minna meist lahku, ma ei tea mis ta eemal teha tahtis aga me lasime tal minna. Ise istusin tüdrukutega üha haua lähedal ja rääkisin nendega vaikselt juttu. Järsku käis tugev ragin. See oli nii kõva, et me kõik ehmusime tugevalt ja me kuulsime veel mingit kahtlast korinat ja oigamist. Arvasime, et Mait jäi oksa alla ja jooksime häälte suunas. Kummaline oli see, et jooksu ajal nägin väga vana tädikest haua juures istumas ja küünlavalgusel oli teda päris hästi näha. Vaatasin eemale, kuid miski nagu kiskus mind uuesti sinna vaatama.. ma nägin, et see tädike oli korraga püsti ja vaatas mulle otsa. See pilk oli jäine.. Küsisin kas tüdrukud näevad teda aga keegi ei näinud - vanake oli kadunud. Olin täiesti kindel, et nägin vaimu..
Kahe tunni jooksul käisime mööda surnuaeda ringi ja otsisime sõpra, aga ei leidnud teda. Olime väsinud ja keegi ei tahtnud koju minna, Me kartsime, Mait oli kadunud..
Kutsusime abi ja siis algasid tõsised otsimised igaltpoolt aga keegi ei leidnud teda..
Nüüd, kaks aastat hiljem, volbriööl, nägin ma unes, kuidas Mait oli mulla all, mina kohe tema kõrval ja ta karjub täiest jõust mind tähele panemata. Mäletan, et teda ümbritsesid valged paksud ussikesed, kes nagu ootaksid, et ta eluküünal kustuks ja nad saaksid ta sisikonnas roomata ning tema hääl. see möirgamine oli nii tugev ja pool-nutune, tundus, et see kostab igale poole.. Ta oli seal nii hirmul, kujutage ette.. see oli mulle nii jube, tahtsin teda aidata, kuid see oli ainult unenägu.. Väga reaalne unenägu..
No comments:
Post a Comment