Fallen in love 8.osa

On hommik. Ärkan oma kodus, omas voodis ning ei mäleta eilsest õhtust suurt midagi. ,,kes mu koju tõi?'' küsin emalt kööki jõudes.

,,ma ei tea, sa magasid juba oma voodis kui ma õhtul poest tulin. Isa ei teadnud ka midagi.

,,olgu. Ma panen end kiiresti riidesse ja lähen jooksuga kooli.''

Jõuan kooli kui kell heliseb tundi. Vaatan tunniplaani stendilt ja jooksen kiiresti klassi. Uksest sisse jõudes, otsin silmadega Damenit aga teda pole kuskil ning istun Maria kõrvale. ,,tsau!'' vastab ta siis mulle rõõmsalt. Nägu päikest täis. Mina olen ainuke klassis, kes on täna kurb. Kus mu Romeo on?

,,Kus Damen on?'' küsin ma temalt nagu tema teaks.

,,miks ta sulle nii tähtis on, vaata ikka popimaid poisse! Ta on nii laisk, ta ei viitsi õppidagi ja tal on ülepeakaela õppevõlgasid.''

,,kuule lõpeta ära, ma meeldin talle ja me armastame üksteist!''

,,jah ja talle meeldib ka Kerli!''

,,see pole tõsi!'' nähvan talle ,,ta ei peta mind enam iial.''

,,on kui sa vaid näeksid, kuidas ta vaatab talle silma.'' kaagutab ta.

,,kle jää õige tunnikeseks vait!'' kirjutan talle suurelt ja punaselt ta vihikusse.

Tund lõpeb ja ma lähen koridori ning helistan talle. kutsub ja kutsub ning ei midagi, keegi ei võta vastu ,,kus sa oled, Damen?'' nuuksun ma. Võtan sammud klassijuhataja poole, koputan uksele ja astun sisse ,,tere! kas võib tulla?''

,,Oi!'' ütleb klassijuss imestunult ,,Catherine, millega saan sulle abiks olla?''

,,Kas mul mingeid õppevõlgasid on?'' küsin ma julgelt.

,,ei ole! Sa Kätu oled väga hoolas ja abivalmis õppimise suhtes olnud.''

,,Kas poisil nimega Damen Andrew Rae õppevõlgasid on?''

,,mh kohe vaatan.'' ta uurib pingsalt arvutiekraani, otsides vist poisi nime.

,,ma käin temaga tihti läbi, võin teda aidata.''

,,Damenil on 15 õppevõlga ja ta on väga kriitilises seisundis, kui ta oma asju õigel ajal ära ei tee, võib ta koolist välja lennata.''

Ma jään imestunult arvutiekraani jälgima, kõigi nende iksidega, mis tal sinna kogunenud on. Väljun klassijuhataja ruumist ja proovin talle veel kord helistada. Lähen teisele korrusele, sest koguaeg pole karderoobis levi millegi pärast.Mobiil on ainult on kutsuva hääletooniga. Võibolla on haigeks jäänud ja magab, sest eile oli väljas päris jahe.

Tunnid lõpevad ja torman uksest välja nagu tuulispask kui Maria jookseb mulle järgi koos Richardiga. ,,kuhu sa lähed Catherine?''

,,ma pean kiiresti koju minema.'' valetan talle.

,,ära aja, sa lähed Dameni juurde, on mul õigus?''

Annan alla ,,ahh...jah...ja mis siis on?''

,,tule koos meiega, lähme Richardi juurde.'' käib Maria mulle peale.

,,jooma kindlasti, mis muud.''

,,ei lihtsalt Richard teeb meile välja.''

,,ei tea mille puhul küll?!'' turtsun ma endamisi. ,,palgapäev sel mõlakal või?''

Lähen koos nendega marsruudi peale ja sõidame kõige mõtetusse kohta metsas. Astume marsruudi pealt maha ning läheme poodi, mis asub ta maja kõrval peaaegu. Metsa on nii palju, et võib ära eksida. nii, et metsa joosta pole eriti mõttekas. Poest võtame suure Big size kartulikrõpsud, viinerid (ei tea milleks, vb ema tal tahtis, et pojakene käiks enne koju tulekut poest läbi) neli jäätist ja siis suundusime alkohoolsete jookide riiuli juurde.  ,,Te lubasite, et mingit joomist ei tule?!'' vaatan Mariale ja Richardile otsa, nemad ainult mõlemad irvitavad.

,,Valetasime sulle!'' naeratab Richard suunurgast.

,,kurat! Ma lähen koju ja mind ei huvita teie arvamus.'' karjun Richardile näkku.

,,kuhu su Dameeen nüüd jäi?'' norib Maria mu kallal ,,kindlasti kepib oma Kerlit kuskil!'' naerab Maria rõvedalt.

,,rhh!'' urisen ma nagu damen aga tal tuleb see paremini välja kui minul. ,,Mine perse, tead otseses mõttes!''

,,Ah Catherine, unusta ta ära!''

,,Olgu siis!'' suunan käe siidri pudeli järele. ,,Võtan endale selle, olgu sa neetud õnnelik.'' 

Damen

Ma tunnen, et midagi kahtlast on teoksil. Catherine võib olla ohus. Ma olin hommikul valmis kooli minema aga mulle helistati kahtlalt numbrilt. Ma võtsin vastu aga keegi ei vastanud ja ma otsustasin kooli ikkagist minna. Catherine ootas mind. Ma jooksin läbi pargi, et kiiremini kohale jõuda ja trolli peale minna. Kuid siis ilmus mu teele mingi hunt. Ta ei lasknud mind edasi. ,,lase mind läbi!'' karjusin ma hundile.

,,Ma tahan sind!'' ütles hunt siis.

,,kes sa oled?''

,,eh sa tead mind, sest ma armastan sind, Damen!''

Ma olin seda häält kuskil kuulnud, sest see oli nii tuttav ,,Vasta mulle! Kes sa oled?''

Hunt naeris laginal mulle otsa vaadates ,,noh muutu kah nüüd!''

,,kust sa üldse tead, et ma ka libahunt olen?''

,,tean, sest mina olin see kes sind hammustas.''

,,mida?'' olin ma äkki ehmunud.

,,jah ma hammustasin sind, et sa hakkaksid mind armastama, sest sa meeldisid mulle!''

,,näita end!'' karjun ma hundile.

Siis muutub hunt ilusaks ja armsaks neiuks, keda Catherine ülekõige vihkab. ,,Kerli!'' kohkun ma äkki.

,,mina jah, Damen!'' ta astub mulle paar sammu mulle lähemale.

,,Mida see kõik tähendab, Kerli?''

Ta viskab mu rohu peale pikali, siis viskab ennast mu kõrvale ja ma ronin talle peale aga ma ei saa talle vastu panna kuigi tahaksin väga, sest ma armastan Catherini rohkem kui teda. Kuulen läbi oma mõtete Catherine häält. ,,Midagi halba on juhtumas, Damen! Ma kardan!''

Samal ajal kui mu käed on keskendunud Kerli lahti riietamisel, kuulen ma tema veel kellegi mõtteid.  ,,Kui saan ta omale siis tapan ma Catherine!'' see õel hääl kuulub Kerlile.

,,Kerli!'' ütlen ma vaikselt kui nende mõlemad mõtted hakkavad mu peas aina korduma. Kattan oma kõrvad kätega kinni. ,,Kui saan ta omale.'' ,,Damen ma kardan!'' ,,siis ma tapan Catherine!''

,,Rhaa aitab!'' karjun ma ning need lõpetavad mu peas kajamise ning laabuvad. Tõusen püsti ja hakkan minema kõndima ,,Damen!'' karjub Kerli mind vihaselt.

Vaatan kõõritades silmanurgast tagasi ,,ma tean, mis sa kavatsed teha Kerli aga sul ei õnnestu see kunagi, sest ma kaitsen Cathyt.'' Naeratan ja jooksen Cathy lõhna järgi teda otsima. 

Kerli vastab mulle mõttetes vihaselt ,,Sa ei kaitse teda alati!''

Miks Catherine on nii kaugele läinud, sügavasse metsa. võtan taskust mobiili ning vaatan, et temalt on kaks vastamata kõnet. Proovin talle helistada aga mobiil on välja lülitatud. Panen mobiili tasku ning pistan kiiremini jooku, et muutuda libahundiks. Mõne aja pärast jooksen juba käppadel. Varsti paistab metsas mingi maja valgus ja tunnen, et Catherine on seal. Jooksen majale lähemale ja võtan hoogu, et puuoksale hüppata. Vaatan aknasse, kus paistab Catherine, Maria ja Richard. ,,Catherine!'' hüüan ma teda, nagu kuuleks ta mind. Richard tikub mu Catherinele ligi, ning Cathy ei hakka vastu kah. ,,Rhhh! Ma annan veel sellele mehele õpetust!'' Näen, et Maria jäetakse üksinda alla jjja Catherine ning Richard lähevad trepist üles. ,,nüüd mulle aitab! Ma ei lase tal sind käppida, sa oled minu oma!'' Hüppan puu otsast maha ja torman libahundi kujul ta uksest sisse nii hullusti, et uks kukub eest ära. 

Fallen in love 7.osa

Lõpetame suudluse kui Damen sosistab mulle vaikselt ,,aitäh sulle!'' ning lükkab mind diivanile pikali ja ronib mulle peale. Ta silitab mu pealage ja suudleb mind. Järsku ronivad ta käed mu pluusi alla ning mööda mu selga üles. Vaikselt mind suudeldes hakkab ta tagant rinnahoidjat lahti tegema.

,,Damen! Mida sa teed?'' tõusen istukile ja vaatan talle arusaamatult otsa.

,,ma..ma tahan sind, Catherine!'' tõmbudes minust eemale, sosistab ta mulle vaikselt ,,Kas sa kardad?''

,,ma ei tea!'' raputan pead. ,,ma pole veel valmis.''

Damen tõuseb kurvastades diivanilt püsti ,,olgu peale.'' lausub ta ja kaob oma tuppa. 

Istun natukene ja mõtlen. Kas see oli minust õige? Võibolla ma oleksin pidanud laskma sel juhtuda. Tõusen ja astun hiilides tema tuppa ,,Damen?''

,,mis sa tahad veel?'' pomiseb ta endamisi ,,Sa võiksid nüüd hakkata astuma.''

,,Anna andeks! Katsu mind ka mõista, palun.'' võttes ühe käega ta õlast, nagu lohutamiseks.

Ta keerab ümber ja võtab mu piha ümbert kinni, et mind sülle tõmmata. ,,ma saan sinust aru, kallis.''

,,millal sa mind oma vanematele tutvustad?''

,,siis kui nad koju tulevad aga ma pole neile sinust rääkinud.''

,,miks siis?''

,,ei tea, eriti ei julge.''

,,mh!'' tõusen ta rüpest püsti ,,lähme jalutama kui sul selle vastu midagi ei ole.''

Tõmban teda toolilt püsti. Mul on tekkinud tunne, et ma lõpuks armastan kedagi tõeliselt. Ta suudlused on alati olnud nii ausad ja kindlad ning mul pole mingisugustki ohtu temaga, sest mul on Romeo kes päästab mind igast ohust. 

Hakkame just uksest välja minema kui tema vanemad tulevad meil trepi peal vastu ,,Damen! Kes see ilus neiu on?''

Köhatan hääle puhtaks ja vastan meeldivalt ,,Minu nimi on Catherine Reyes. Ma käin Dameniga ühes ja samas klassis.''

,,kui tore.'' miilustab ta ema ,,te kaks sobite nii hästi kokku.''

Ta ema on nii lahke ja armas pruunide lokikestega ning lühikest kasvu, natuke tüse naine. Isa on nagu vene päritoluga, pikka kasvu mees nagu mu isagi. Mul tekib tunne, et ma olen neid kuskil näinud. See oli vist ühes unenäos.

,,ah mul ükskõik!'' sõnab damen ükskõikselt.

,,aga on ju nii, kas pole?''

,,Lõpeta ära ema!'' segab ta emale vahele ja saadab talle kurja pilgu.

,,olgu peale aga kas te süüa ei taha midagi?''

.,,aitäh pakkumast aga me lähme Dameniga öismäe tiigi äärde jalutama.''

,,eks te minge.'' ema teeb oma pojale silma aga Damen ainult pööritab ainult silmi ja hakkab trepist alla minema. ,,Nägemist!'' ütleb ta ema malbelt.

Välja astudes ahhetab ta siis ,,noh kuidas oli?''

,,Vanemad sul v? Vapustavad! Ema on sul nii tore!'' end kallistades ,,aga Damen?''

,,nuh?''

,,Sul venda polegi või?''

,,ei aga kas peaks olema?!'' ta keerab end ringi ja jääb mind vaatama.

,,ma nägin su ema ja isa unes ning neil sündis väike laps.''

Ta hakkab naerma ,,eh, võibolla nägid mind.''

,,ei tea aga eks näis.''

Kõnnime vaikselt mööda tänavat kui kooli ja lasteaia vahelt paistab suur tiik, tiigi ümber kõnnivad inimesed ning vesi suliseb purskaevus, milles vesi aina tõuseb kõrgemale ning siis jälle vesi langeb. See vaade on siin öismäel nii ilus ja romantiline. Kuskil mujal pole sellist asja. Tuleks kasvõi ise siia kanti elama. Istun ta kõrvale pingile ja imetleme teineteise kaisus seda imelist vaadet. Toetades oma pea ta rinnal ja kuulates tema kiirenenud südametukseid, mille saatel vajun unne.

,,Tead Cathy! ma armastan sind igapäevaga üha enam!'' sosistab ta mulle vaikselt.

Damen

Kell on palju ning me peame homme veel kooli jõudma. On pime ja kedagi pole tiigi ääres. Taganen ja muutun libahundiks. Tõmban ta endale selga ja väike reis mustamäele võib alata. Kõnnime mööda Harku järve ning läbi metsa kui mustamäe korterelamud paistavad. Otsin üles selle õige maja, mis kuulub talle ja hüüpan hiirvaikselt rõdule. Avan rõduukse ning kannan ta tuppa, voodisse. Tagasi muutudes, kohendan vaikselt ta tekki ning väljun rõduukse kaudu, sulgedes selle enda järelt. Nüüd on vaja ainult ise tagasi koju jõuda. Lasen alt emale kella, sest ma ei saa sisse unustasin oma võtmed teise jope taskusse. ,,jaa! kes on?'' küsib ema enne kui raudukse minu jaoks avab. 

,,mina sinu poeg loomulikult!'' vastan ma talle loomulikult.

Kestab piiks ja astun sisse. Ukse taha jõudes, küsib ema vaadates mu taha ,,kus Catherine on?''

,,ta läks koju, kuhu ta pidanuks tulema siis?! Mulle ööseks kaissu?''

,,no sa oled juba sellises vanuses ka, et võid oma tüdruksõpru ööseks kutsuda.''

,,no kuule kui palju mul peab sinu meelest neid tüdruksõpru olema?'' 

,,no mitu äkki.'' 

,,Catherine on mulle see ainus ja õige, vabandust kui sul on sellega probleem.''

,,ei ole aga ma tahan sulle midagi rääkida, midagi tähtsat.''

,,mida siis?'' kuulan ma huviga.

,,sa saad omale venna kui sul midagi selle vastu pole.''

Mul jääb suu lahti ,,ahh misasja?''

Catherine nägigi seda unes, ta nägi tulevikku. Ma saan endale õige pea venna ja ma olen selle uhke, võibolla.

Fallen in love 6.osa

Tõusen hommikul vara, et Dameniga kokku saada. Panen end riidesse kui uksekell heliseb. ,,Ema tee uks lahti, palun!'' hüüan emale aga ema ei vasta. Panen püksid jalga ja pluusi selga ning lähen jooksuga ust avama. Ema on juba läinud kuhugi. Tööle vist. Avan ukse ja mu ukse taga on Rainer. 

,,mis sa tahad?'' küsin vastikult ,,kuidas sa mu elamise üles leidsid?''

,,mh kaunitar, see pole nii raske!'' ta tõmbab mind enda kaissu ja hoiab tugevasti kinni. ,,noh! Kuidas eilne päev möödus Dameniga?'' tal oli kaval irve näos.

Tõmbun ta haardest lahti ja taganen ,,sa oled mu järel nuhinud!'' 

,,miks sa ei armasta mind vaid armastad sellist tapjat?'' 

,,Rainer sa ei armasta mind. Koolis sa ainult vahtisid mind ja ma arvasin, et oled kiiksuga või midagi!''

Rainer ainult muigab selle peale ,,ma ei uskunud, et sa mind nii maha teed!'' ta turtsatab ,,kiiksuga!''

,,Anna andeks, Rainer. Ma lihtsalt ei saanud sinust aru.'' raputan vaikselt pead ,,sa isegi ei kallistanud mind lõpetamisel, Miks? Samal ajal kui Gregor tuli mind kallistama siis sa lihtsalt tõmbasid oma emaga minema.''

,,ma teen selle kohe tasa siis!'' Ta tuleb mulle lähemale ja proovib mind kallistada, ta võtab minult ümbert kinni ja surub enda vastu. Kelmikad sädemed ta silmis tulevad mulle aina lähemale aga ma rabenen ta käest lahti. ,,Anna andeks aga ma ei saa!''

Ta silmis süttib viha ja tuleb mulle kallale nii kiiresti, et ma lendan vastu seina. ,,Ma ei jäta seda nii!''

Siis läheneb Raineri tagant must libahunt ja uriseb, paljastades oma valged kihvad ,,Tule ta juurest eemale!''

,,oi terekest, jõudsid ka kohale.'' ta keerab end vaikselt ümber. ,,kaua sul siia jõudmine võtab?''

,,mitte liiga kaua!''

,,ma tean kus sa elad nüüd!'' ta taganeb ukse juurde ,,sinuga ma veel kohtun ja siis me veel räägime.'' ta vaatab Damenit ja kaob uksest välja. Damen muutub tagasi ja paneb ukse pauguga kinni ning põõrab minu poole. ,,nii ja mis see kõik tähendas?''

Vaatan talle kurvalt otsa, ise maas lebades. ,,mh!'' proovin püsti tõusta aga ei suuda. Käsi on valus.

Ta ohkab ja tuleb mu juurde ,,sa said viga?''

Vaatan oma verist käsivart. ,,palun vabandust!''

Naeratab suunurgast ,,sa vabandad mu ees, et veritsed?''

,,paistab nii jah.''

,,See on lihtsalt veri, Cathy! Pole hullu!'' võtab enda seljast särgi ja mähib sellega mu käsivart ning võtab mu seejärel sülle. 

,,lase mind maha, ma olen raske!''

Naeratab ,,üldsegi pole raske, kerge nagu sulg.''

,,narrid mind või?''

,,ei aga see on nii!'' lausub ta, muheledes.

,,kuhu me läheme?'' küsin, talle silma vaadates.

,,minu juurde.'' vastab ta siis.

,,öismäele?'' küsin.

,,jah, oled luuramas käinud mind?'' vaatab mind kavalalt.

,,ei aga olen mõelnud tulla ja su korter üles otsida. Ilmun su ukse taha kui sa koolist puudud.''

,,aga mis peatuses sa seal elad?''

,,karikakras või kullerkupus, ah ma ei tea, mis peatused seal on!'' pööritab silmi.

,,sa ei tea mis peatuses sa elad?!''

,,no ega sa ise ka ei teaks ju kui sa seal elaksid.''

,,teaksin küll!'' vaatan talle kurjalt otsa.

,,noh ütle siis kui kirjas on majal öismäe tee?'' uhkustavalt.

,,aga mis maja number on?''

,,vot ei ütle! Kuigi ma ei tea isegi, mis selle number on.''

Naeratan ,,küll sa oled totu! Aga ära sa ei eksi?''

,,Ei! Kas peaksin?''

,,no muidugi kui sa ei tea.''

,,ah ei eksi ma midagi!'' lööb käega. ,,pole kunagi seal eksinud.''

,,Kas sa tead, Damen öismäel sellist suurt tiiki?''

Vaatab suurte silmadega otsa ,,mis suurt tiiki?''

,,sa siis ei teagi.''

,,ei aga näitad mulle pärast.''

,,olgu! Aga kus me oleme praegu?'' vaatan ümberringi, üle tee paistab Mustamäe Magistral.

,,ah ma ei tea, kus see öismäe trollipeatus on?'' hakkab edasi-tagasi sammuma.

,,mustamäelt ei lähe ühtegi trolli öismäele.''

,,misasja!'' imestunult. ,,Vot! Mustamäe on koht, kus ma võin ära eksida!''

,,oeh Damen, sa oled mul nii naljakas ja armas.''

Mõne tunni pärast oleme öismäel. Jalutame tema majani ning see on nii lähedal ja oleme varsti ta korteri ukse ees. Ta hakkab oma taskutest võtit otsima. ,,kus see võti nüüd on, noh!''

,,Võta rahulikult, Damen!'' panen käe talle õlale, ta rahustamiseks.

Damen leiab seejärel oma võtme üles ja lähme koridori ,,kui kaugel see on?'' küsin ma väsinuna.

,,2.korrusel!'' 

,,oh veab, ma elan 5.korrusel ja ülesronimisega on igavene tegu.''

,,ära hädalda, endal noored jalad!''

Astun ta korterisse ja imestan kui puhas tal siin kõik on, kõik läigib. ,,paistab, et su ema hoiab kõvasti puhtust.''

,,jah me ikka igapäev kraamime natukene.''

Ma istun köögis laua taha ja Damen avab sügavkülmiku ning otsib sealt midagi, küsides siis minult ,,jäätist tahad?''

,,ja ikka, palun!''

,,mh! Viisakas ja puha.''

,,ma tahan su emale endast ikka head muljet jätta.'' Ta võtab külmust kaks jäätist ja läheme nendega elutuppa. Ta võtab minu ja enda jäätiselt paberi ümbert ning viib need kööki ja kolistab midagi kapi kallal jälle. Lõpuks ilmub Damen köögist, käes šampuse pudel ,,soovid?''.

,,kas sa jood tihti?''

,,mismõttes?'' naeratab ,,ei üldse mitte aga täna võtame me mõlema auks, kui ilusa ja armsa tüdrukuga ma olen kohtunud.''

Ta valab klaasid täis ja kõksab mu klaasiga kokku. ,,meie kohtumise auks, et leidsin sellise armsa ja minust hooliva tüdruku!''

,,aitäh sulle Damen, et sa oled minuga nõus koos elama, sest ma armastan sind ja ma ei taha kedagi teist, ainult sind!''

,,Parem räägi, mis sul selle ühe klassiõega on, kellega sa räägid iga vahetund?''

,,Maria või?''

,,jah tema vist jah!''

,,Me oleme alates gümnaasiumist sõbrannad olnud aga ta kolis teise linna kui me 3.klassis olime ja ta lahkus koolist.''

,,Mis ma ikka uurin, teil omavahelised jutud, mis mind hoopiski ei huvita.''

,,sellepärast sa minuga vahetunnis ei räägigi või, sest ma olen koguaeg temaga?''

,,jah, just. Ma ei taha teid segada.''

,,aga sa tunned siis üksikult ju?'' libistan käega üle tema näo, vaadates kui ilusad silmad tal on.

,,mh mul oled ju sina, keda ma saan iga tund kooli näha ja vabal ajal ka veel.''

Vaadates ikka talle silma, sosistan ma talle vaikselt ,,kas keegi on sulle öelnud kui ilusad silmad sul on?''

,,ei ole, sa oled esimene.''

,,su silmad on nii tumepruunid, et iga hetk võid mind nahka pista.'' annan talle väikse suudluse ,,Tead, mis sinu juures kõige enam võlus?''

,,no ja mis?'' vaatab mind küsivalt ja vastust oodates.

,,mh su silmad!'' vaatan ja suudlen teda aga nüüd palju pikemalt.