Lõpetame suudluse kui Damen sosistab mulle vaikselt ,,aitäh sulle!'' ning lükkab mind diivanile pikali ja ronib mulle peale. Ta silitab mu pealage ja suudleb mind. Järsku ronivad ta käed mu pluusi alla ning mööda mu selga üles. Vaikselt mind suudeldes hakkab ta tagant rinnahoidjat lahti tegema.
,,Damen! Mida sa teed?'' tõusen istukile ja vaatan talle arusaamatult otsa.
,,ma..ma tahan sind, Catherine!'' tõmbudes minust eemale, sosistab ta mulle vaikselt ,,Kas sa kardad?''
,,ma ei tea!'' raputan pead. ,,ma pole veel valmis.''
Damen tõuseb kurvastades diivanilt püsti ,,olgu peale.'' lausub ta ja kaob oma tuppa.
Istun natukene ja mõtlen. Kas see oli minust õige? Võibolla ma oleksin pidanud laskma sel juhtuda. Tõusen ja astun hiilides tema tuppa ,,Damen?''
,,mis sa tahad veel?'' pomiseb ta endamisi ,,Sa võiksid nüüd hakkata astuma.''
,,Anna andeks! Katsu mind ka mõista, palun.'' võttes ühe käega ta õlast, nagu lohutamiseks.
Ta keerab ümber ja võtab mu piha ümbert kinni, et mind sülle tõmmata. ,,ma saan sinust aru, kallis.''
,,millal sa mind oma vanematele tutvustad?''
,,siis kui nad koju tulevad aga ma pole neile sinust rääkinud.''
,,miks siis?''
,,ei tea, eriti ei julge.''
,,mh!'' tõusen ta rüpest püsti ,,lähme jalutama kui sul selle vastu midagi ei ole.''
Tõmban teda toolilt püsti. Mul on tekkinud tunne, et ma lõpuks armastan kedagi tõeliselt. Ta suudlused on alati olnud nii ausad ja kindlad ning mul pole mingisugustki ohtu temaga, sest mul on Romeo kes päästab mind igast ohust.
Hakkame just uksest välja minema kui tema vanemad tulevad meil trepi peal vastu ,,Damen! Kes see ilus neiu on?''
Köhatan hääle puhtaks ja vastan meeldivalt ,,Minu nimi on Catherine Reyes. Ma käin Dameniga ühes ja samas klassis.''
,,kui tore.'' miilustab ta ema ,,te kaks sobite nii hästi kokku.''
Ta ema on nii lahke ja armas pruunide lokikestega ning lühikest kasvu, natuke tüse naine. Isa on nagu vene päritoluga, pikka kasvu mees nagu mu isagi. Mul tekib tunne, et ma olen neid kuskil näinud. See oli vist ühes unenäos.
,,ah mul ükskõik!'' sõnab damen ükskõikselt.
,,aga on ju nii, kas pole?''
,,Lõpeta ära ema!'' segab ta emale vahele ja saadab talle kurja pilgu.
,,olgu peale aga kas te süüa ei taha midagi?''
.,,aitäh pakkumast aga me lähme Dameniga öismäe tiigi äärde jalutama.''
,,eks te minge.'' ema teeb oma pojale silma aga Damen ainult pööritab ainult silmi ja hakkab trepist alla minema. ,,Nägemist!'' ütleb ta ema malbelt.
Välja astudes ahhetab ta siis ,,noh kuidas oli?''
,,Vanemad sul v? Vapustavad! Ema on sul nii tore!'' end kallistades ,,aga Damen?''
,,nuh?''
,,Sul venda polegi või?''
,,ei aga kas peaks olema?!'' ta keerab end ringi ja jääb mind vaatama.
,,ma nägin su ema ja isa unes ning neil sündis väike laps.''
Ta hakkab naerma ,,eh, võibolla nägid mind.''
,,ei tea aga eks näis.''
Kõnnime vaikselt mööda tänavat kui kooli ja lasteaia vahelt paistab suur tiik, tiigi ümber kõnnivad inimesed ning vesi suliseb purskaevus, milles vesi aina tõuseb kõrgemale ning siis jälle vesi langeb. See vaade on siin öismäel nii ilus ja romantiline. Kuskil mujal pole sellist asja. Tuleks kasvõi ise siia kanti elama. Istun ta kõrvale pingile ja imetleme teineteise kaisus seda imelist vaadet. Toetades oma pea ta rinnal ja kuulates tema kiirenenud südametukseid, mille saatel vajun unne.
,,Tead Cathy! ma armastan sind igapäevaga üha enam!'' sosistab ta mulle vaikselt.
Damen
Kell on palju ning me peame homme veel kooli jõudma. On pime ja kedagi pole tiigi ääres. Taganen ja muutun libahundiks. Tõmban ta endale selga ja väike reis mustamäele võib alata. Kõnnime mööda Harku järve ning läbi metsa kui mustamäe korterelamud paistavad. Otsin üles selle õige maja, mis kuulub talle ja hüüpan hiirvaikselt rõdule. Avan rõduukse ning kannan ta tuppa, voodisse. Tagasi muutudes, kohendan vaikselt ta tekki ning väljun rõduukse kaudu, sulgedes selle enda järelt. Nüüd on vaja ainult ise tagasi koju jõuda. Lasen alt emale kella, sest ma ei saa sisse unustasin oma võtmed teise jope taskusse. ,,jaa! kes on?'' küsib ema enne kui raudukse minu jaoks avab.
,,mina sinu poeg loomulikult!'' vastan ma talle loomulikult.
Kestab piiks ja astun sisse. Ukse taha jõudes, küsib ema vaadates mu taha ,,kus Catherine on?''
,,ta läks koju, kuhu ta pidanuks tulema siis?! Mulle ööseks kaissu?''
,,no sa oled juba sellises vanuses ka, et võid oma tüdruksõpru ööseks kutsuda.''
,,no kuule kui palju mul peab sinu meelest neid tüdruksõpru olema?''
,,no mitu äkki.''
,,Catherine on mulle see ainus ja õige, vabandust kui sul on sellega probleem.''
,,ei ole aga ma tahan sulle midagi rääkida, midagi tähtsat.''
,,mida siis?'' kuulan ma huviga.
,,sa saad omale venna kui sul midagi selle vastu pole.''
Mul jääb suu lahti ,,ahh misasja?''
Catherine nägigi seda unes, ta nägi tulevikku. Ma saan endale õige pea venna ja ma olen selle uhke, võibolla.
No comments:
Post a Comment