Oli külm tormine öö. Kuskil murdus puuoks, kaugemal undas auto sireen. Puud kohisesid valjult. Vaid mõni üksik aken põles, tormi tõttu oli elekter läinud.
Järsku tuli ühest vähestes majadest, kus tuled põlesid, välja poiss. Pealtnäha nii 14-15- aastane. Pruunide lühikeste juustega ja tumedate silmadega. Oma ea kohta üsna pikk. Ta vaatas hetkeks ringi ja pistis siis jooksu. Täitsa totakalt, keegi ei ajanud teda taga. Ta lihtsalt jooksis mööda tänavaid sihitult ringi. Nagu oleks eksinud. Kuid ka ikka oli ?
Pärast pikka jooksmist keeras poiss ühe maja nurga taha ja peatus. Ta hingeldas kõvasti, kuid vaikis siis järsult. Kaugelt oli kosta jooksusamme. Mitme inimese. Poiss tegi ennast prügikastide taga nii väikseks kui suutis ja soovis südamest, et teda ei märgataks. Mõne hetke pärast jooksidki kolm täiskasvanud meest mööda. Jah, mööda ja nende sammud hajusid peagi. Poiss ohkas kergendunult, kuid teadis, et ta ei saa ennast igavesti prügikastide taga varjata.
Kiiresti püsti tõusnud, hakkas ta vastassuunas jooksma. Ta peatus pika aja pärast ühe vana, pisut lagunenud maja ees. Seal põles vaid üks tuli ja just sellepeale poiss lootiski. Ta koputas tasa. Vaikus. Poiss koputas uuesti, nüüd juba valjemini. Sammud tulid aeglaselt ukse poole.
„Thomas, oled see sina ?“ küsis tüdrukuhääl ukse tagant.
„Jah,“ lausus Thomase-nimeline poiss vaikselt. Uks avanes ja välgukiirusel oli külaline sees.
„Mul ei ole aega praegu seletada,“ ütles ta kiiresti, „kas sa saaksid mind kuhugi ära peita ?“
„Ma ei tea,“ vastas tüdruk mõtlikult. Nüüd valguse käes oli näha, et tal on pikad punakad juuksed ja pruunid silmad. Tüdruk oli suht lühike ja sale.
„Palun, Cathrina, palun,“ anus Thomas, nagu elu eest.
„Ah, okei siis. Tule kaasa,“ lausus Cathrina alla andes. Ta tiris Thomase trepist üles pööningule.
„Ole täna öösel siin, homme vaatame, mis edasi saab,“ lausus tütarlaps ning hakkas minema.
„Aitäh,“ sõnas Thomas tasa ja kallistas Cathrinat, „sa oled parim.“ Tüdruk naeratas väsinult ja kõndis trepist alla.
Kurvalt jälgis Thomas teda, kuni tütarlaps kadus ja istus siis vanale voodile, mis oli tolmuga ülekuhjatud. Jah, homme vaatame, kuidas ma siit võimalikult kaugele saan, mõtles ta. Sest ükskõik, kui suures hädaohus poiss ka poleks, Cathy oli ikka tähtsam ja Thomas ei saanud ennast siin varjata. Veel vähem sai ta koju minna. Ohates heitis poiss pikali. Tema peast käsid läbi kõikvõimalikud kohad, kus end varjata, kuid igal pool olid kas ta sõbrad või sugulased. Mured peas, Thomas uinus.
Hommikul oli ta juba varakult üleval. Kiiresti jooksis poiss alla. Aga nagu arvata oli, Cathy suutis veel varem ärgata. Thomas tervitas teda ja istus tütarlapse vastu.
„Tead, ma mõtlesin ja otsustasin, et lähen Matti juurde,“ lausus ta pärast väikest vaikust.
„Ei, miks sinna ? Miks sa siia ei jää ?“ küsis Cathy närviliselt.
„Vaata, neid ei huvita üks tapetud inimene ees või taga ja ma ei taha, et selleks saaks sina. Matti juurde ma ka kauaks ei jää, vaid lähen sealt edasi, kaugemale,“ sõnas Thomas aeglaselt, juba püsti tõustes.
„Aga,“ üritas Cathy ikka veel vastu vaielda, „aga kui nad su tee peal kätte saavad ?“ Ta hoidis poisi käest kinni, et too ära ei läheks.
„Siit saavad nad mind igas tahes kergemini kätte,“ ütles poiss oma kätt vabaks tõmmates.
„Aga,“ alustas Cathrina veelkord, kuid Thomas peatas ta: „Cath, ma ei jää siia. Mul on su number, me peame ühendust.“ Kindlalt tõmbas ta ukse lahti, kuid tüdruk ei tahtnud teda ikka ära lasta. Selle asemel kallistas ta poissi pikalt ja ei üritanudki varjata oma pisaraid. Thomas lasi Cathyl nutta ja hoidis ka tema ümbert kõvasti kinni, kuid lõpuks tõmbas ta tütarlapse käed enda ümbert ära ja lahkus sõnagi lausumata. Ohkega vajus Cathy ukse ette maha, pühkides pisaraid, mis ei kavatsenudki lõppeda.
No comments:
Post a Comment