Mäng armastusega 6.osa

Aeglaste sammudega suundus poiss nende juurde.
„Tere, kenatüdruk,“ lausus ta meelitavalt. Polnud kerge aru saada, kumb oli kohkunum, kas Henry või Tiffany. Kas Brad valis TIFFANY välja, küsis poiss endalt hirmunult. 
Mida see poiss minust tahab, seikles tüdruku mõtetes. Ta näeb kena välja küll, aga mitte minu jaoks. Seda ta ka välja näitas: „Kes sa oled ja mida sa tahad?“ Tüdruku toon oli küllaltki ülbe.
„Olen Brad ja tahan sind,“ ei heidutanud see Bradi. Ta kasutas ikka oma taktikat ja liiga suurt ego. Henry vaatas abitult pealt, Bradile vastu hakata polnud mõtet, tal oli liiga palju turvamehi, kui nii saab öelda.
„Mine ära, #!?!#!“ kriiskas Tiffany, üritades rahulikuks jääda (ebaõnnestunult). Brad, kes tundus siiani arvavat, et ta hakkab tüdrukule meeldima, üritas teda suudelda. Nüüd sai Tiffanyl mõõt täis ja löönud poisi kõrvakiilu, astus ta mitu sammu eemale.
„Tead, sa oled tõesti liiga ego. Huvita, miks mitte keegi seda sulle öelnud ei ole. Ja sa näed kole välja ka, arvad, et oled lahe, kui mängid mingit wannabe emot, aga ei ole! Sa oled #!?!#, hoopis. Ja siis südametemurdja ka kindlasti, seda kõige halvemas mõttes, mida üldse mõelda saab,“ Tiffany oleks suutnud veel palju sõimusõnu Bradi kohta öelda, aga Henry haaras tal lihtsalt käest ning tiris ta õue.
„Sellised su läbud ongi, jah?!“ valas tüdruk viha siis Henry peale, kuigi too polnud süüdi.
„Anna andeks, ma tõesti ei suutnud uskuda, et ta sinu valib,“ hakkas poiss vabandama, sest enda arust oli ta süüdi, tema oli ju Tiffany sinna peole kutsunud.
„Minu valib? Mis mõttes?“ ei saanud tüdruk aru ning Henry hakkas seletama.
„Mida kuradit tahab üks üheksateistkümneaastane poiss minusugusest imelikust?“ imestas Tiffany õlu juues. Peale pikka rääkimist olid nad otsustanud sisse tagasi minna ning istusid nüüd diivanil.
„Tema kohta ma ei tea, kuid sina ei ole kindlasti imelik,“ vastas Henry. Ta oli otsustanud igaks juhuks kaineks jääda, kes teab, mis juhtub. Nii palju, kui poiss teadis, oli Brad suur joomamees ning see poleks Henryt eriti imestanud, kui too juba ammu purjus oleks olnud.
„Ausalt või?“ küsis Tiffany inglinaeratusega ja sulges silmad, polnud palju puudu sellest, et ta oleks magama jäänud. Henry laskis tal ajutiselt seda vabalt teha. Tüdruk oli vanematele öelnud, et jääb ööseks ühe sõbranna poole tema klassist ja vaevalt ta olekski tohtinud purjus peaga koju minna. Henry jälgis veel kord ümbruskonda – Tim musitas mingi võõrast tüdrukut, kelle ta nagunii kohe hommikul sinnapaika jätab, Marcus pidas koos mõnede sõpradega kõige kiiremini õlujoomisvõistlust, Bradi polnud kuskil näha.
„Kuule, ära ikka jää siia magama,“ raputas Henry tütarlapse üles ja kõndis teda selja taga tirides trepist üles. Haigutades kõndis ta viimase ukse juurde ja avas selle. Toas polnud kedagi, nagu arvata oli, purjus inimesed lihtsalt ei jõua viimase ukseni kõndida. Tiffany heitis voodile väsinult pikali ja uinus peaaegu kohe. Henry keeras ukse lukku – kes teab, äkki tuleb Brad või keegi temasarnane – ja istus diivanile. Poiss ohkas vaikselt ning heitis ka pikali. Tiffany oli olnud ikka korralik joodik, vähemalt kolm klaasi siidrit ja kaks pudelit õlu oli tal kurgust alla läinud, ise alles neliteist. Kuid see ei huvitanud enam kumbagi, vähemalt Tiffanyt mitte. Tema seikles juba oma unenägudes, mis tõotasid olla head, tüdruk oli ka väga rõõmus enne uinumist olnud ning peagi Henry liitus temaga.

Viies päev.
Henry avas silmad. Ta avastas ennast diivani kõrval maast, küllap oli öösel maha kukkunud. Ma küll tähele ei pannud, mõtles poiss imestades ja ajas ennast püsti, kuid tema koha diivanil oli hõivanud keegi teine.