Mäng armastusega 11.osa (VIIMANE)

Eelmises osas:
„Marcus kas juba ei ole aeg?“ lõhestas Henry vaikuse. 
Tim tõmbas taskust telefoni välja: „On jah.“ 
***
Marcus seisis nende kahe ette, justkui paneks nad kohe paari ja küsis “pühalikult“: „Noh, kas te siis käite?“ 
Tiffany vaatas imestunult kõigile otsa.
„Mis küsimus see on, loomulikult käime,“ lausus ta ja Henry kõhus käis tagurpidi salto. Poiss oli kindel, et Tiffany võtab kihlveo asja lõdvalt ning ei tee sellest peaaegu väljagi.
„Oh, nõme, minu kell näitab kolm kuusteist, järelikult oled sa kihlveo võitnud,“ sõnas Tim alistunult. Tiffany näoilme muutus hetkega.
„Mis kihlvedu?“ nõudis ta Henrylt, kuid ei lasknud tal vastata, „kas sa vedasid minu peale kihla? Kuidas sa julgesid? Kes ma sulle sihuke olen, mingi mänguasi või? Hale vend oled!“
Suurest vihast tahtis ta poissi ka lüüa, kuid veel suuremast armastusest Henry vastu kõndis ta vaid vihaselt minema, oma ratta poole.
„Eiei, minu kell on alles viisteist kolmteist, su kell on nagunii ees, ja minumeelest läksid nad just lahku. Nii et meie võitsime,“ lausus Marcus rahulikult ja meelega eirates kõike seda, mis just toimus.
„Mis teil viga on? Ta on osa minu elust ja teid huvitab ikka see lollakas kihlvedu? Eino, head sõbrad ikka olete!“ karjus Henry Timi ja Marcuse peale ning jooksis Tiffanyle järele.
„Tiffany, anna mulle andeks, see oli nende mõte,“ kukkus poiss vabandama, kuid tüdruk istus juba oma rattal.
„Tead, sina, poiss, kasva enne suureks, äkki siis näed, et armastus ei ole mängimiseks!“ kriiskas Tiffany ja hakkas sõitma. Tema silmis voolasid ojadena pisarad, kuid ta ei vaadanud tagasi, mitte kordagi.
Armastus? küsis Henry endalt mõttes ning istus rusutult jõekaldale maha. Kas ta just ütles, et ta armastab mind? Ja mina tegin talle veel nii palju haiget. Nüüd ei jäänud ka poisi silmad kuivaks ning hetkega taipas ta tunnet, mida Tiffany tundis, kui kihlveost teada sai. Sees oli see tühi tunne, justkui oleks terve su sisikond välja sikutatud.
Henry vaatas vett. Ta ei kuulnud enam midagi, mis ümberringi toimus, ta ei tahtnudki kuulda. Jõepind, mida ta vaatas, tundus nüüd nii lähedane. Henry tundis, et see oli osa temast ja et ka tema tahaks ise olla sellest voolavast veest. Ja seda polnudki nii raske korraldada.
„Ma armastan sind ka, Tiffany.“