Mäng armastusega 10.osa

eelmises osas:
Ta oskas valida täpselt selle hetke tagasi vaatamiseks, kui Henry Tiffanyt suudles. Marcus tundis endas armukadedust, kuid ei, ta ei oleks tahtnud Henry asemel olla, vaid… alati oli Timil mõni tüdruk, kellega koos olla ning vanasti sai Henryga vähemalt tema üle naerda. Muidugi sebis ka Henry paljusid… kuid enamus suhteid polnud väga kaugele läinud. Aga sellel suhtel tundus olevat pikemat tulevikku. Kui just Marcus seda ise ära ei riku…
******
Poiss oli oma kõndimisega tagasi tuvikeste juurde jõudnud.
„Ma tean, et sa tahaks siin kogu oma elu istuda ja mina tahaks ka, aga...“ Rohkem ei tahtnud Marcus kuulda.
„Henry, homme, tead küll mis kell,“ ütles ta, istus oma rattale ja sõitis minema.
„Aga mis?“ küsis Henry Tiffanylt, ta oli Marcust kuulnud küll, kuid ei teinud temast meelega välja,
„Aga meil on sellised asjad nagu vanemad,“ lõpetas Tiffany ja tõusis püsti.
„Äkki mul ei ole?“ küsis Henry, lootes veel jõe äärde jääda, kuid andis alla kohe, kui tütarlaps püsti tõusis ning järgis tema tegevust. Tiffany naeratas oma salapärast naeratust, suudles Henryt ja istus rattale.
„Saame siis homme siin samas kell kolm kokku, eks? Marcus tahab midagi rääkida,“ lausus poiss enda rattale istudes.
„Mida?“ küsis Tiffany, kuigi oli millegi pärast kindel, et Henry seda ei ütle. Ja tal oli õigus, noormees vaid naeratas ja sõnas: „Küll sa siis saad teada.“
„Mhh, sa ju tead, kui kannatamatu ma olen,“ hellitas Tiffany veel lootusi, kuid asjatult. Henry oli juba väntama hakanud ja ohates tegi tüdruk sedasama.

Seitsmes päev.

„Näed, sealt ta tulebki!“ hüüatas Henry ning osutas kaugustesse. Marcus ning Tim tõstsid käes silmadele päikesevarjuks ning nägid – Tiffany sõitis rattal nende poole, punakad kergelt lokkis juuksed taga lehvimas.
„Tsau!“ hüüdis ta juba kaugelt, lisas veel kiirust ja õige pea ronis tüdruk rattalt maha, astudes teiste juurde. Henry võttis talt kohe käest kinni.
„Tsau musi,“ tervitas poiss teda ning andis ta põsele kerge musi, mis Tiffany natuke õhetama pani. Tim ja Marcus piirdusid peanoogutusega, näitamaks, et nad panid tüdruku kohalolekut tähele. Nad olid kokku leppinud, et räägivad kihlveost alles viieteist minuti pärast. Henry ja Tiffany pisut eespool, Tim ja Marcus tagapool, hakkasid nad jalutama.
„Mäletad ikka plaani?“ küsis Marcus sosistades Timilt. Tuvikesed eespool olid üksteisega nii hõivatud, et ei pannud tagumiste jutuajamist tähelegi, rääkimata nende kuulmisest.
„Jaajaa,“ pobises Tim vastu, kuid siis tuli talle midagi järsult meelde ning poiss tiris oma mobiili taskust välja. Sellel nupud ära toksinud, toppis ta selle irvitades tagasi pisut kottis teksade taskusse. Ka Marcus irvitas.
„Ma tunnen Henryle nii kaasa,“ lausus Tim sarkastiliselt.
„Mhh, kas keegi räägib minust?“ reageeris Henry nüüd – paar oli peatunud ja seisid nüüd teistele üllatavalt lähedal.
„Mkmm, kõnni rahus edasi,“ naeratas Marcus, Henry tegi nagu kästud. Viisteist minutit möödus ja nad kõik seisid sillapiirdele toetudes.
„Marcus kas juba ei ole aeg?“ lõhestas Henry vaikuse. 
Tim tõmbas taskust telefoni välja: „On jah.“