Mäng armastusega 9.osa

Eelmises osas:
„Mhh, ära pritsi mind!“ kiljatas Tiffany keset naermist ning loopis vett, kuidas jõudis.
„Mul on täielik õigus seda teha,“ irvitas Henry, kuid lõpetas oma tegevuse. Selle asemel jäi ta selili vee peale lamama. Tiffany tegi sedasama ja tasakaalu kätte saanud, võttis ta poisi käest kinni. Henry võpatas ning kohe oli ainult ta pea vee peal. Tüdruk ei lasknud aga lahti, vaid sikutas naerdes noormeest silla alla varju. Seal keeras tema ennast näoga taeva, või siis silla lae poole.
„Mis asi sinna kirjutatud on?“ küsis ta imestusega Henrylt ja ujus pisut kalda poole. Selle asemel, et silla laes oleks nende nimed lihtsalt veekindla markeriga üle kirjutatud, oli seal midagi veel juurde kirjutatud, nii et sealt võis välja lugeda nüüd:
****************************
Jätkub:

Tiffany + Henry = Armastus (L)

„Sina kirjutasid selle?“ küsis tüdruk pead otseks pöörates ja jõe keskele tagasi ujudes. Henry ei vastanud midagi, see oli ju liiga ilmselge. Poiss küsis hoopis midagi muud: „Kas sa tahaksid mu tüdruk olla?“ 
Ka Tiffany ei vastanud midagi. Kuidas ta olekski suutnud midagi öelda? Ta hoopis kallistas, jah, just kallistas Henry hästi-hästi kõvasti. Poiss kallistas vastu, kuid polnud siiski väga kindel, kas kallistus tähendas ikka jah-i. Äkki tütarlaps kallistas lohutuseks, et ta ei taha olla tema tüdruk? Kõik see keerles normehe peas ning õrnalt lükkas ta Tiffany eemale, nii e võis tema silmi näha ja sealt midagigi välja lugeda, Tiffany sai ilmselt ta mõtetest aru, sest ta naeratas veelgi laiemalt. 
„Muidugi,“ sosistas tüdruk väga vaikselt. Henry oli sellise näoga, nagu ta tahaks kohe küsida „Päriselt?“ või öelda „Sa teed nalja.“ Õnnelikuna heitis ta taaskord vee peale selili. Kihlvedu oli viimane asi, mis tal peas oli, sest praegu küsis poiss seda enda tunnete pärast. Tiffany haaras taas tal käest ja pannud mõlemad jalad pisut viltu, moodustasid nad pealt vaadates südame.
„Tuvikesed!“ 
Polnud raske arvata, kes seda hüüdis. Loomulikult rattaga nende poole kihutav Marcus. Henry ei pannud teda peaaegu tähelegi, kuid Tiffany keeras kohe näo tema poole.
„Tsau, Marcus,“ tervitas neiu rõõmsalt poissi.
„Kas te kavatsete terve öö siin liguneda? Eino, romantiline koht on siin küll, aga kas pisut külmaks ei lähe?“ irvitas Marcus. Tiffany ujus kalda äärde ning vaatas mobiililt kella. Nähtu pani teda imestama.
„Henry, kell on juba seitse!“ tiris tütarlaps poisi maa peale tagasi. Tema oli ju siiamaani pilvedes.
„Jajaa, kohe,“ ütles Henry midagi imelikku vastuseks ja istus kalda peale. Tiffany istus silmi pööritades tema kõrvale ja toetas ennast poisi vastu. Marcus tuli vee omakorda Tiffany kõrvale ja tahtis naljapärast ennast tüdruku vastu toetada, kuid nüüd hakkas Henry reageerima.
„Ou, djuud, ta on minu oma, hoia eemale,“ lausus poiss käskivalt, võttis Tiffanyl ümbert kinni ja tõmbas ta endale veel lähemale. Marcuse silmis peegeldus üllatus ja mure. Juba? Okei siis, tuleb plaan B kasutusele võtta, mõtles ta. Kuid poiss vaid vaikis ja tõmbus neist eemale. Mõne minuti pärast hüppas ta püsti ja kõndis neist kaugemale, jalaga kivisid toksides. Ta oskas valida täpselt selle hetke tagasi vaatamiseks, kui Henry Tiffanyt suudles. Marcus tundis endas armukadedust, kuid ei, ta ei oleks tahtnud Henry asemel olla, vaid… alati oli Timil mõni tüdruk, kellega koos olla ning vanasti sai Henryga vähemalt tema üle naerda. Muidugi sebis ka Henry paljusid… kuid enamus suhteid polnud väga kaugele läinud. Aga sellel suhtel tundus olevat pikemat tulevikku. Kui just Marcus seda ise ära ei riku…