Mäng armastusega 5.osa

Selle peaaegu kohe leidnud, leidis ta sealt teksti:
SEE ON VIIMANE!
Pead leidma kellegi, kellest sa tõeliselt hoolid ja temaga silla juurde tulema! xD
Henry vaatas muiates Tiffany poole. Tim polnud ju ette arvanud, et tüdruk niimoodi metsa tuleb. Tiffanyt jälgides nägi ta taas, et too naerab. Silmi pööritades ronis ka poiss kivi otsa.
„Tule, ma tahan võita,“ ütles ta ja üritas Tiffanyt kivi pealt alla saada. Tütarlaps tuligi, aga jätkas naermist. Poiss isegi ei küsinud enam, miks, aga see naer omamoodi meeldis talle. Nagu ka tüdruk isegi.
Nad ei kiirustanud, vaid jalutasid rahulikult kätest kinni metsast välja. Silla juures polnud veel kedagi. Arvestades, milliseid ülesandeid Marcus alati teeb, ei imestanud poiss, et Timi veel ei olnud. Kuid Marcus ise oleks pidanud juba ammu kohal olema, enda arust andis Henry talle nii lihtsaid ülesanded. Lõpukogunemise punkti olid nad poistega ka kokku leppinud ja sinna ta tüdrukuga koos suunduski. Tiffany istus kaldale ja hakkas käega vees sulistama, Henry aga toetus silla piirdele ja jäi teda silmitsema.
Läks umbes viisteist minutit mööda, kuid kumbki polnud oma asukohta muutnud. Siis tuli metsast välja ähkides Marcus, kes imestunult neid vaatama jäi.
„Mida? Tim ütles, et ta andis sulle eriti raske ülesande, k u i d a s sa juba kohal oled?“ hüüatas ta pahaselt, sest ta ei ju võitnudki.
„Nojah, see läks lihtsaks, tänu juhusele,“ vastas Henry muiates, sellel, kui Tiffany arusaamatu pilguga mõlemale otsa vaatas. Läks veel viisteist minutit ja metsast kõndis välja rahulikult välja Tim. Nähes, et Henry on kohal, läks ta nägu veel jahmunumaks, kui Marcusel oli. Ja veel rohkem ei suutnud ta uskuda, et Tiffany seal oli. Poiss teadis, et too on ajutiselt ainus kallis inimene Henryle, kuna perekond oli kodus ja sinna ei tohtinud ta minna.
„Kuidas? Aga ma ju… see pole võimalik,“ pomises ta. Tim oli olnud kindel, et Henryl mobiili kaasas ei ole, ta ei võtnud seda kuhugi tavaliselt kaasa, välja arvatud kooli.
„Miks sa telefoni kaasa võtsid?“ küsis Tim siis, olles pahaselt otsustanud, et tema arvamus oli vale.
„Ma ei võtnudki, see on kodus,“ vastas Henry rõõmsalt. Nii tore on teisi segadusse ajada, mõtles ta, ja võita ka.
„Aga… aga kuidas siis Tiffany…?“ pomises Tim edasi. Nüüd tõusis tüdruk püsti ja vaatas käed puusadel nõudvalt mõlemale poisile otsa.
„Mis kuradi jant siin minu ümber käib?“ küsis ta pahaselt, kulm kortsus. See oli esimene kord, kui Henry kuulis teda ropendamas, poiss oli arvanud, et Tiffany on selline viisakas tüdruk, kuid küllap siis mitte.
„Mitte midagi ei toimu,“ üritas Henry rahulikult öelda, samal ajal saates Tiffanyle pilgu, et *küll-ma-sulle-pärast-räägin*.
„Juhus,“ lisas poiss veel Timile.
Aardejahi peale oli kulunud suur osa Henry sund õuesolekust ja nii kui kell seitse sai, sõitsid Tim ja Marcus minema. Tiffany veel niipea ära minema pidanud ja ta istus koos Henryga silla juures edasi. Tüdruk kaldal ja poiss silla ääre peal
„Mis asjast te koguaeg siin rääkisite?“ uuris Tiffany peagi, tõstes oma pilgu veel Henryle. Too viskas oma taskust võetud viimase paberilipiku sillalt alla, kus neiu selle kinni püüdis. Henry ise üritas võiamlikult ükskõikset nägu teha ja vaatas meelega hästi teisele poole, kuigi tahtis siiski näha, mis näo tütarlaps selle kirja peale teeb. Tiffany ei saanud algul midagi aru, aga teksti kiiresti läbi lugenud, taipas ta. Näost roosakaks minnes piilus ta Henry poole, kuid too vaatas ikka mujale. Hetkeks tekkis tüdrukul tahtmine teha ise esimene samm, kuid ta surus selle tunde kiiresti maha. See on ikka poiste asi, otsustas ta, ja pealegi, miks ma selle kirja üle nii õnnelik olen? Ma ju teadsin seda ennegi, et meeldin talle. Mananud endale mitte midagi ütleva näo ette, tõusis tüdruk püsti ja sammus sillale. Henry tõusis ka, pisut kohkunud nägu peas. Kas ma tegin midagi valesti, mõtles ta paaniliselt, kui Tiffany tema ees seisatas. Umbes kümme sekundit vaatasid nad üksteisele otsa, poisi silmis oli imestus ja võib-olla ka hirm, tüdrukul… kas see oli pahasus?
Kuid siis Tiffany naeratas, laialt ja rõõmsalt ning kallistas Henryt. Viimasele tundus, et ta kavatsegi lahti lasta, kuid lõpuks siiski lasi. Poiss istus taas maha, neiu tema kõrvale. Üks küsimus Henrylt ja sellega hakkaski see küsimine, mille kaudu Tiffany sai teada, et poiss on kunagi hiina keelt õppinud ja Henry seda, et tüdruk on korra isegi „Laulukarusselli“ võitnud. Kuid kui Henry palus Tiffanyl laulda, keeldus too kategooriliselt.
„No laula ikka,“ pinnis poiss siiski edasi.
„Ma ei laula,“ vastas tüdruk naeratades ja tõusis püsti, „ma lähen üldse ära nii!“
„Okei, ma ei sunni sind siis,“ andis poiss alla, tahtes, et tüdruk jääks ja naeratas.
„Ma pean tegelt ka ära minema,“ nentis Tiffany. Juba suht ootavalt ajas ta käed laiali, et poissi kallistada, kuid selle asemel sai ta hoopis põsemusi. Õigemini, mitte selle asemel, vaid lisaks sellele, sest musile järgnes kallistus, siis naeratus ja tüdruku lahkumine. Henry ise läks silla alla, võttis taskust veekindla markeri ning kirjutas nende nimed seal üle. Ja kirjutas sinna veel midagi ka juurde. Naeratades silmitses poiss seda, võttis siis ratta ja sõitis koju.

Neljas päev.

„Kuule, korraldaks mingi peo!“ hüüatas Marcus äkitselt.
„Sa mõtled sellise läbu moodi?“ küsis Tim kõheldes.
„Nii ja naa, kui leiame kedagi, kes juua ostab, oleks vägagi okei. Ja peo saame seal metsamajas pidada,“ vadistas Marcus ning vaatas küsivalt kaht sõpra.
„Mina olen nõus,“ kinnitas Henry kohe.
„Aga kes need joogid siis toob?“ päris Tim edasi. Küllap ei saanud ta rahu enne, kui kõik oli punktipealt selline, nagu ta tahtis.
„Äkki… mm, äkki saame me Bradi panna jooke tooma. Ma ei kujuta ette, mis hinna eest, aga üks korralik läbu on seda väärt küll,“ pakkus nüüd Henry välja. Mõeldud-tehtud, helistati Bradile.
„Mida iganes! Ta lubaaaas!“ karjatas Tim, kes oli telefoniga rääkinud.
„Mis tingimusel?“ küsis Henry, teades, et mingi konks peab ikka asjal olema.
„Ta tuleb sinna ise ka ja tal peab olema vaba valik tsikke valida,“ rääkis Tim.
„Nojah, küllap ta endast viis aastat nooremat ei taha, niisiis saame Tiffany ka kutsuda,“ lausus Henry.
„Hui, ta on liiga korralik sellisteks pidudeks,“ protesteeris Marcus.
„Hui ongi,“ andis Henry vastu ja sellega oli vaidlus lõppenud.
Läksid siis kõik kolmekesi metsamajja, Brad oli juba seal. Ta ütles, et kutsus suure rahva kokku, et nemad võivad veel inimesi kutsuda, kui tahavad. Aga ega neil kedagi peale Tiffany kutsuda ei olnudki. Henry helistas talle – kasutades selleks Marcuse telefoni, kellel ta oli käskinud ka Tiffany numbri sisse salvestada – ja kella neljaks oli tüdruk kohal, kella viieks kogu ülejäänud rahvas. Suuremad joodikud tormasid kohe alkoholi juurde, veel suuremad olid juba purjus. Tim ja Marcus seisid eraldi ühes nurgas, Tiffany ja Henry teises.
„Kah pidu teil siin,“ muigas Tiffany siidrit juues. Henry imestuseks oli ta kutse peale kohe otsustanud tulla, mitte vastu vaielnud ega midagi sellist.
„Tahad suuremat läbu?“ küsis poiss, otsustades, et tüdruk ei suuda teda enam üllatada. Nüüd Henry teadis, et ta on kõigeks valmis.
„Mm, ajutiselt piisab sellest ka,“ irvitas Tiffany.
Samal ajal teise toa ukse peal.
„Ma olen valiku teinud. See punapäine tüdruk, kes Henryga räägib. Ta näeb kena välja,“ pomises Brad enda ette. 

Mäng armastusega 4.osa

Igavusest tegi tütarlaps selle lahti ja ta imestus kasvas iga loetud sõnaga. Kui Henry pilgu tõstis pani Tiffany ähmiga jutu kinni ja tegi hoopis reidi lahti, et poiss kahtlustama ei hakkaks.
„Sul on reidis konto?“ küsis Henry pisut kulmu kergitades. Ta vihkas reiti.
„On, aga ma ei käi seal eriti,“ vastas tütarlaps kohmetudes.
„Ja miks sa siis sellel lehel oled?“ päris Henry edasi.
„Ah, mõtlesin, et vaatan, ehk on mõni kommentaar juurde tulnud. Mul pole kodus püsiühendust,“ vastas Tiffany ja vajutas kohe „sinu konto“ peale. Ja sealt „sind kommenteeriti“. Kaks kommentaari oligi juurde tulnud, kuigi neiul oli vaid üks pilt.
„Näita korra seda pilti,“ palus Henry ja Tiffany vajutas hiirt. Ette tuli must-valge pilt ta näost, tüdruk vaatas kuhugi kõrgemale.
„Päris kena oled siin,“ lausus Henry muiates.
„Muidugi mitte nii kena kui päriselus,“ lisas ta ja punastas jälle.
„Tänks,“ naeratas Tiffany, kuid ta ei punastanud. Tüdruk teadis nüüd täpselt, mida poiss temast arvas.
„Kas need Tim ja Marcus või kes nad olidki jälgivad sind või?“ küsis Tiffany.
„Ee, minu teada mitte, aga ma mainin seda neile. Neile teeb alati nalja, kui ma mõne tüdrukuga rääkima lähen. Tim on selline ühepäevasuhte tüüp ja Marcus pole üldse suhte tüüp,“ oli Henry algul närvis, tahtes mitte valetada, kuid lõpuks ei rääkinud ta lihtsalt tervet tõtt. Tiffany hakkas naerma, mingi lampi.
„Oh, ma olen jälle naljakas?“ küsis poiss ka õrnalt muiates. Tiffany jätkas naermist.
„Mhh, lõpeta ära!“ katkes Henry kannatus. Tiffany lõpetas naermise. Nüüd muutus ta eriti tõsiseks. Tüdrukud, mõtles poiss endamisi ja istus voodile, võttes riiulilt mingi suvaka raamatu. Henry teeskles, et on sellest eriti huvitatud, kuigi tegelt polnud kunagi seda isegi vaadanud. Tütarlaps klõpsis natuke veel arvutis, aeg-ajalt Henryle pilke heites. Siis tõusis Tiffany püsti ja astus ukse poole, noormees oli tal kohe järel.
„Raamat polnudki nii põnev, või mis?“ küsis tüdruk irvitades, kui nad koos trepist alla astusid.
„Noh, ei olnud jah,“ pomises Henry muiates. Peagi kõndisid nad juba mööda tänavat edasi. Rääkisid maast ja ilmast.
„Miks sa üldse siia tulid?“ küsis Henry äkki.
„Isal olid mingid tööasjad ja ma mõtlesin, et tulen kaasa,“ vastas Tiffany, kui nurga tagant üks kogukas mees välja tuli.
„Tiff, siin sa oledki! Ma lähen nüüd koju, tuled ka? Või jalutad pika maa maha, kui tahad veel siin olla,“ hakkas mees tütarlapsega rääkima. Alles siis märkas ta Henryt.
„Tere, mina olen Tiffany isa,“ lausus ta muhedalt naeratades ja surus imestunud poisi kätt.
„Ee, Henry,“ suutis ta lõpuks kogeleda.
„Meeldiv tutvuda,“ vuristas mees ja pöördus tagasi Tiffany poole: „Tuled siis?“
Neiu vaatas korraks Henry poole, kuid otsustas siis: „Ma tulen, oota natuke.“ Poiss oli kindel, et Tiffany jääb, niisiis pidi ta pettuma. Kuid tütarlaps naeratas rõõmsalt, kallistas Henryt ja hakkas oma isa kõrval edasi kõndima.
„Kes see oli?“ kuulis Henry Tiffany isa küsimas.
„Ma ei pea sulle oma armuelust rääkima,“ vastas tütarlaps, pannes poisi naeratama.

Kolmas päev.

„Henry, ärka juba üles!“
Poiss avas aeglaselt silmad ja võpatas kergelt. Ta nina ees oli isa vihane nägu.
„Kobi nüüd üles, meile tulevad kahe tunni pärast külalised,“ jätkas mees, kui Henry ennast venides püsti ajas.
„Sa pead aitama koristada ja siis ma tahan, et sa oleks siis läinud! Mind ei huvita kus sa oled või mida teed, aga hoia siit kella seitsmeni eemale.“ Tüüpiline isa. Henry oli juba harjunud, et kui isal on ärikohtumised, peab ta majast väljas olema. Isa ütleb siis, et ta on kuskil trennis või muus kasulikus kohas, et ikka head muljet jätta. Korra veel haigutanud, hakkas Henry koos vanematega maja koristama. Vahepeal väikese pausi saanud, läks ta msn-i, et teada saada, kas Tim ja Marcus saavad välja. Nad said, kuigi ainult täpselt kella seitsmeni. Poisid leppisid jõe ääres kokkusaamis kellaaja ja Henry läks taas koristama. Kaks tundi möödusid aeglaselt, kuid peagi sõitis poiss juba rattaga jõe äärde.
„Mis me siis teeme?“ küsis Henry, kui Tim ja Marcus olid ära imestanud, et ta ei olegi “tsikiga“.
„Ma ei tea, läheks kuhugi metsa, või teeks aardejahti,“ pakkus Tim välja.
„Aardejaht sobib,“ naeratas Henry ja andis mõlemale sõbrale paberi. Pastaka/pliiatsi leidis igaüks ise ja kiiresti hakkasid nad kohti mõtlema ning kirjutama.

Pool tundi hiljem.

„Kurat, Tim, kuhu pärapõrgusse sa need lipikud oled pannud?“ karjus Henry naerdes üles metsa, teades, et sõber teda nagunii ei kuule, kui ta just väga lähedal ei oleks. Mets oli aga suur ja lai ning Henry arvas, et tunneb seda nagu oma kümmet sõrme, kuid väikseid paberilipikuid ta seal ikka ei leidnud.
Nagu Henry arvaski, vastas talle vaid vaikus. Poiss oli päris metsa ääres, sest sealt küljest ja metsa äärest oli Timi kirjutatud lipikul kästud otsida. Henry lükkas just üht suurt puhmast kõrvale, kui talle punakad juuksed ja rohelised silmad vaatevälja sattusid.
„Oh, tsau,“ ütles tüdruk naeratades.
„Tsau, Tiffany,“ imestas Henry.
„Mis teed siin?“ küsis tütarlaps rahulikult.
„Me mängime Timi ja Marcusega aardejahti, aitad?“ naeratas nüüd ka Henry. Tiffany võttis poisi käest paberi. Selle läbi lugenud, vaatas ta hetkeks ringi ja võttis maast uue paberi.
„Seda otsisid?“ küsis ta muiates. Henry naeratas, luges kirja läbi ja hakkas astuma.
„Tule nüüd,“ haaras poiss Tiffanyl käest ja nad jooksid järgmise juhise järgi metsa.
Pärast kaht leitud paberit suundusid nad suure kivi poole, mis enam-vähem metsa keskel oli. Tee peal tuli neile vastu Marcus.
„Jõu meen,“ lausus Henry naeratades.
„Oi, TUVIKESED!“ karjus Marcus kõvasti ja jooksis edasi, nähtavasti lootes mängu võita. “Tuvikesed“ vaatasid muiates üksteisele otsa ja kõndisid edasi. Peagi olid nad kohal ja Tiffany ronis kivi peale, samal ajal kui Henry paberit otsis. 

Mäng armastusega 3.osa

„Siis… siis ma küsin, kuidas sa nii hästi viskad?“ üritas Henry midagi välja mõelda.
„Kui sa oled pere noorim laps ja sul on kaks vanemat õde, läheb neid käsi eriti palju vaja,“ vastas Tiffany, „mul polnud kodust väljagi vaja minna, et kakelda. Ja meil on laes see toru ka, täpselt minu toa ukse kohal.“ Henry noogutas taas, õnneks või õnnetuseks oli tüdrukul nüüd tema piinamise mõte läinud. Too jooksis hoopis silla alla.
„Tead ka, kui lahe siin on!“ hüüdis ta aeglaselt talle järgnevale Henryle. Silla alla jõudes silmas poiss tüdrukut istumas peaaegu silla lae all, täiesti selle keskel ja täiesti lõpus.
„Mis siin siis nii lahedat on?“ küsis Henry täissoditud kivist lage vaadates. Ta hääl kajas sillalt vastu.
„No on,“ naeratas Tiffany, ise teadmatagi, mida vastata, „siia saab näiteks vanemate eest ennast ära peita.“
„Mina küll nende jaoks nii palju vaeva ei näeks,“ irvitas Henry, kes polnud isegi üritanud tütarlapse kõrvale ronida, ta oli muidugi neiust kõvasti pikem ka.
„Haahaa,“ vastas Tiffany sarkastiliselt ja ronis Henry kõrvale tagasi.
„Muidugi võib siia oma nimesid ka kirjutada,“ pakkus siis poiss välja ja hakkas taas oma lühikest harilikku välja otsima.
„Loodame, et vihm lihtsalt homseni siia ei tule, millalgi saame markeriga üle kirjutada,“ pomises ta ja hakkas keel hammaste vahel pisut konarlike tähtedega silla lakke oma nime kirjutama. Peagi oli see ta valmis ja poiss ulatas lühikese pliiatsi Tiffanyle. Tüdruk, kes oli taas kihistama hakanud, kirjutas palju ilusama käekirjaga eelmise nime alla enda nime.
„Mida sa koguaeg naerad? Kas ma olen siis nii naljakas?“ küsis Henry ennast vaadates, kuid siiski muiates.
Tütarlaps lõpetas justkui paugupealt naermise: „Ja kui oledki?“ Tiffany naeratas ja äkki hakkas ta seelikutaskus mobiil helisema.
„Jaa. Miks? Milleks? Kas sa ise ei saaks? Aga… noh, okei.“ Tüdruk astus silla alt välja, Henry järel
„Ma pean nüüd minema, nagu sa aru said,“ lausus ta ja naeratas õrnalt. Tema üllatuseks kallistas poiss teda. Ikka veel naeratades sõitis Tiffany rattaga minema. Henry jälgis, kuni ta nurga taha keeras ja võpatas siis. Suure kisaga tulid eemale ratastega Tim ja Marcus.
„Mis te nüüd koguaeg jälgite mind, et mingil hetkel kõik kihva keerata?“ küsis Henry naerdes.
„Noh, me ei kuulnud, mis te rääkisite, aga nii enam-vähem näha olite küll,“ irvitas Marcus, pannes küsimuse vastusest täiega mööda.
„Vaadake, et te siis viimastel päevadel eemale hoiate, sest siis läheb asi tõesti isiklikuks,“ lisas Henry, teades, et sellest pole nagunii kasu.
„Üüü,“ tegi Tim, samal ajal kui Marcus ähvardas: „Me jälgime teid teie surmatunnini!“
„Otsige endale kiiresti keegi, sest kui me käima hakkame, ei taha ma pidevalt ümbrust jälgida, et teid sealt leida,“ ei jätnud Henry jonni.
„Sa mõtled juba nii kaugele? Nagu, äkki te ei hakkagi käima?“ polnud Tim nii kindel.
„Äkki tuleb ainult piss püksi,“ irvitas nüüd Henry, „pealegi, tema pilgust on seda näha, et ma meeldin talle. Okei, egotsen.´´

Marcus hakkas naerma, Tim tema järel. Ainult Henry oli tõsine. Ta astus mõned sammud edasi ja hüüdis siis jooksma hakates: „Jookseme läbi metsa võidu!“
Ka sõbrad lõpetasid naermise ja taibanud, vaatasid nad üksteisele otsa ning lidusid Henryle järgi, et mitte mingi hinna eest viimaseks jääda.
Teine päev.
Hommikul logis Henry msn-i, kuid Tiffany polnud veel seal. Nad polnud ka mingit kellaaega kokku leppinud. Selle asemel hakkasid Tim ja Marcus temaga ühes conversationis rääkima.

Tiiiiiiiiiiiiiiiiiiiim says: Noh, lähed jälle selle tsikiga välja?
Marcus: Yeah! says: Lähed või?
Henry. says: Ta ei ole tsikk, ta on Tiffany! Ja ma ei lähe, ta msn-is sees.
Marcus: Yeah! says: Mis te ei olegi juba oma numbreid ja aadresse ja suudlusi vahetanud? xD
Henry. says: Vait!
Tiiiiiiiiiiiiiiiiiiiim says: Hakkas piinlik? xD
Henry. says: Tim, mitme tüdrukuga SINA suudelnud oled? Neid on nagu vähemalt sada! xD
Tiiiiiiiiiiiiiiiiiiiim says: Ah sinuga ei saa ikka enam nalja ka.
Marcus: Yeah! says: Ausalt meen. Aga te ei olegi siis suudelnud?
Henry. says: Ei. Miks te siis arvasite, et ma alles nädala lõpuks privaatsust tahan? Ma ei taha liiga pealetükkiv olla ja ta meeldib mulle päriselt ka.
Marcus: Yeah! says: Ahah siis. Tule välja.
Henry. says: Mkmm.
Marcus: Yeah! says: Mhh. Okeiiiii siis. Tsau.
Tiiiiiiiiiiiiiiiiiiiim says: Tsau.
Marcus: Yeah! has left the conversation.
Tiiiiiiiiiiiiiiiiiiiim appears to be offline.

Henry ohkas. Kas Tiffany on nii paljut tõesti väärt? mõtles ta, kui telefon helisema hakkas.
„Hallo! Oh, tsau, Tiffany. Sa oled siin? Aga tule siia selle suure punase maja juurde. Ja näed, seal vastas maja, hästi natuke väiksem. Leidsid? Näed mind?“ rääkis poiss telefoni, samal ajal kui ta õue astus.
„Tsau,“ lausus nurga tagant majale lähenev Tiffany.
„Tule sisse,“ kutsus Henry teda ukse juures seistes. Tütarlaps tuligi, vaatas veidi hindavalt ringi ja astus siis poisi järel trepist üles tema tuppa. Huh, õnneks pole mul siin mingit hirmsat segadust, mõtles poiss voodil tekki sirgeks tõmmates. Hetkel, kui Henry veel natuke tuba koristas, isus Tiffany arvuti taha. Timi ja Marcuse jutt oli all stardiriba peal. 

Mäng armastusega 2.osa

Esimene päev.

Kell polnud veel üksteistki, kui Henry ema hüüdis: „Henry, sulle on külalised!“
Poiss oli hetkega püsti, arvates, et külaline on Tiffany. Alles siis, kui tal olid püksid ja pluus seljas, taipas ta, et tüdruk ei tea isegi ta aadressi. Henry viimane mõte oli õige, tuppa tulid Tim ja Marcus. Esimene heitis nagu oma kodus olles voodile, jalad lae poole ja teine istus toolile.
„Noh, sebisid selle tsiki juba ära?“ küsis Marcus irvitades, Henry vaatas talle pahaselt otsa, kuid muigas siis.
„Ei veel, aga ma andsin talle oma msn-i,“ lausus ta ja taibates öeldut, oli ta ühe hetkega arvuti juures. See oli õnneks eelmisest õhtust lahti jäänud. Poiss logis msn-i ja naeratas: „Tiffany ongi mind lisanud.“
„Oi, sellel tsikil on nimi ka,“ irvitas Tim. Henry eiras teda ja lubas tüdruku oma msn-i. Ta oli sees.

Henry | Nägin jõe ääres lahedat tsikki says: tere
T. | Suvi! says: tsau
Henry | Nägin jõe ääres lahedat tsikki says: õue tuled?
T. | Suvi! says: ikka. Sa kutsud oma sõbrad ka?
Henry | Nägin jõe ääres lahedat tsikki says: kui sa tahad.
T. | Suvi! says: ei, ei taha.

Tim ja Marcus purskusid naerma.
„Olge vait!“ hüüatas Henry neile, kuid ka tema naeris.

Henry | Nägin jõe ääres lahedat tsikki says: ma siis ei kutsu. seal samas jõe ääres?
T. | Suvi! says: kahekümne minuti pärast sobib?
Henry | Nägin jõe ääres lahedat tsikki says: diil.
Henry | Nägin jõe ääres lahedat tsikki may not reply, because his or her status is set Away.

„Vii talle ikka lilli ka,“ ütles Marcus, kui Henry juukseid kammis.
„Kas sa tahad et ma selle kihlveo võidaks? No valmistu siis ekstra kodutööks,“ naeris Henry vastu. Ometi, kui ta sõpradega õue astus, murdis poiss aiast kaks roosat roosi. Tim ja Marcus keerasid nurga taha ja Henry võttis oma ratta. Tiffanyt polnud veel seal, kui ta kohale jõudis. Noormees pani oma ratta silla kõrvale maha ja istus kaldale. Mõne aja pärast istus Tiffany ta kõrvale.
„Tere,“ sõnas ta ja alles siis märkas poiss teda. Pisut punastades andis Henry tüdrukule roosid. Ka Tiffany punastas, nuusutas lilli, naeratas ja pani lilled oma ratta juurde maha. Hetke pärast oli ta poisi kõrval tagasi.
„Sa elad seal Jaani külas, eks?“ küsis Tiffany peagi.
„Jaa, koos oma ema ja isaga. Vendi pole, õdesid ka mitte. Need kaks sõpra olid Tim ja Marcus,“ hakkas Henryl järsku jutt voolama.
„Miks nemad eile siia ei tulnud?“ küsis Tiffany kihistades.
„Emm, ma ei tea,“ valetas poiss kohe ja läks sellepeale taas näost punaseks, „sa vist ei oleks tahtnud, et me sind kolmekesi ründama tuleks, ega ju?“ Tiffany jätkas itsitamist, nii et Henryt hakkas see juba pisut häirima.
„Küllap mitte,“ lausus tütarlaps lõpuks, siiani naeratades, „ja küllap ma pean nüüd endast ka rääkima. Okei siis,“ jätkas ta kohe, laskmata Henryl vastata, „ma elan koos oma isa ja kahe vanema õega, ema ei ole mul juba ammu, kusjuures seal teisel pool Vahtri külas, ma ei tea, kas sa oled sellest kuulnud, seal on suht vähe lapsi ja nemadki väiksed ning sellepärast ma siia tulingi, et rohkem sõpru leida. Koolis käin ma linnas.“ Tiffany vuristas hästi kiiresti, justkui ei tahaks ta sellest eriti rääkida.
Henry noogutas ja küsis siis: „Kas sul… mm, sealt linnast, emm, poiss ka on?“ Ta punastas jälle. Miks kurat ma pean koguaeg punastama, kirus poiss end mõtteis.
„Ei,“ vastas tüdruk lühidalt, keeras pea eemale ja tõusis püsti, et sillale kõndida, kus ta kivisid vette loopima hakkas. Henry astus ta kõrvale ja võttis maast ühe suurema kivi.
„Arvad, et viskad minust kaugemale?“ küsis Tiffany muiates.
„Kindel see,“ vastas poiss ja viskas oma peos olnud kivi väikese hooga vette. Tüdruku pärast polnud ta kaugele visanud. Kuid Tiffany viskas ka ilma erilise vaevata kivi eelmisest kaugemale. Henry viskas siis täiest jõust, kivi lendas tõesti kaugele. Aga tüdruk viskas sellestki kaugemale.
„Okei, annan alla,“ muigas nüüd Henry, tõstes alla andmise käe üles.
„Aga kui ma ei lase? Kui ma käsin sul niikaua loopida, kuni sa minust kaugemale viskad?“ õrritas Tiffany, kuigi ta silmist oli näha, et seda ta kindlasti ei tee. 

Jälgedes

Mina ja poiste kambaga kavatsesime minna Tiidu Hauale, sest ta sai surma krossikaavariis. Kohe kui me sinna jõudsime hakkas Markus (Tiidust) nutma. Muidugi oleks ka mina hakkanud nutma. Tiit oli Markuse suur vend. ''Tead, ma lähen ära'' Ütles Markus ja hakkas kodu poole kõmpima ''Sa ei saa nii pimedas üksi minna'', aga Markus ei teinud välja ja kõndis edasi.

Viie minuti pärast helises mu telefon. Number oli suht kahtlane ''5845785, kes see on''. Ma võtsin vastu ''Simo, ega Markus teiega pole ?.''. Mis asja. ''Kas Markus kodus polegi. Ta hakkas üksi koju minema. Rohkem ma ei tea''. Me kavatsesime Markuse jälgi minna. ''Kell 1 öösel peaks Markus magama juba''. Siis ütles Jaagup ''Vaadake Markuse jälgedes on verd''. ''Kus ?. Ongi, kiirustame, et jõuda õigeks ajaks''. Meie grupp hakkas jooksma

Jälgede lõpus ''Jäljed lõppesid, aga veri mitte''. Nüüd kui jäljed otsa said hakkasime vere mõõda minema, sest muud valikut polnud. Veri viitas järve peale ''Järv'' karjus Janek ootamatult. Me jooksime sinna ja nägime mingit inimest vees ''Laste peibutis'' ütles Janek, aga ma ei hoolinud külmast ja hüppasin järve ''Kutid, see on Markus. Ta on ka surnud''. Ja siis tõmmati mind alla ''Ma ei saa hingata'' mind viidi ühte koopasse kus jagus õhku ''Markus, sa olid ju vees''. ''Ha-ha, järjekordne nali. Ei tea miks ma siin siis olen''. Ma ujusin kiiresti välja ja kutsusin kutid ka sisse ''Markus, sa oled elus !!!'' Karjusid kõik just kui ühest suust.
Aga, kui ma järsku öösel üles ärkasin sain aru, et see oli uni

Pimedal volbriööl

Ükskord, pimeda volbriöö ajal, otsustasime sõpradega surnuaeda külastada. Me olime neljakesi : Mait, mina, Anne ja Teele. Seadsime sammud kalmistule umbes kell pool kaksteist öösel. Eemalt oli näha väga palju küünlaid, mõnele oli seda ilus vaadata aga mõni hakkas juba siis kartma.

Kui surnuaeda jõudsime, siis kõndisime seal keskel ringi ja olime päris vaiksed. Mõne ajapärast tahtis Mait minna meist lahku, ma ei tea mis ta eemal teha tahtis aga me lasime tal minna. Ise istusin tüdrukutega üha haua lähedal ja rääkisin nendega vaikselt juttu. Järsku käis tugev ragin. See oli nii kõva, et me kõik ehmusime tugevalt ja me kuulsime veel mingit kahtlast korinat ja oigamist. Arvasime, et Mait jäi oksa alla ja jooksime häälte suunas. Kummaline oli see, et jooksu ajal nägin väga vana tädikest haua juures istumas ja küünlavalgusel oli teda päris hästi näha. Vaatasin eemale, kuid miski nagu kiskus mind uuesti sinna vaatama.. ma nägin, et see tädike oli korraga püsti ja vaatas mulle otsa. See pilk oli jäine.. Küsisin kas tüdrukud näevad teda aga keegi ei näinud - vanake oli kadunud. Olin täiesti kindel, et nägin vaimu..

Kahe tunni jooksul käisime mööda surnuaeda ringi ja otsisime sõpra, aga ei leidnud teda. Olime väsinud ja keegi ei tahtnud koju minna, Me kartsime, Mait oli kadunud..
Kutsusime abi ja siis algasid tõsised otsimised igaltpoolt aga keegi ei leidnud teda..

Nüüd, kaks aastat hiljem, volbriööl, nägin ma unes, kuidas Mait oli mulla all, mina kohe tema kõrval ja ta karjub täiest jõust mind tähele panemata. Mäletan, et teda ümbritsesid valged paksud ussikesed, kes nagu ootaksid, et ta eluküünal kustuks ja nad saaksid ta sisikonnas roomata ning tema hääl. see möirgamine oli nii tugev ja pool-nutune, tundus, et see kostab igale poole.. Ta oli seal nii hirmul, kujutage ette.. see oli mulle nii jube, tahtsin teda aidata, kuid see oli ainult unenägu.. Väga reaalne unenägu..

Mäng armastusega 1.osa

„Vaata, näed, see tüdruk ongi,“ sosistas üks poiss oma kahele sõbrale. Nad olid tulnud soojal suvepäeval ratastega jõe äärde ja vaatasid nüüd kolmekesi neist veidi nooremat tütarlast, kes jões ujus.
„Ja sa arvad, et sina, Henry, meeldiksid t a l l e?“ küsis Marcus, üks Henry sõpradest.
„Noh, jah,“ oli Henry endas kindel.
„Veame kihla,“ pakkus siis kolmas poiss, Tim, välja, „hmm, teeme nii, et kui täpselt nädala aja pärast, see teeb kell kolm viisteist järgmisel pühapäeval, olete paar, siis…“ Tim vakatas, ta ei teadnud, mille peale võiks kihla vedada.
„Siis teeme me kuu aega sinu matemaatika ja füüsika kodutööd ära,“ lõpetas Marcus muigega, „kui kaotad, siis teed meie omi. Mõlemate.“
Henry mõtles veidi, vaatas ennast, sõpru ja tüdrukut. „Diil.“
„No hakka siis kohe pihta, muidu jääb äkki ajast väheks,“ õrritas Marcus ja Tim lükkas teda tüdruku poole.
„Mhh, võistlus pole ju õigesti alanudki,“ üritas Henry aega võita.
„Mine nüüd,“ naeris Tim ja Henry võttiski lõpuks suuna tüdruku poole. Temani jõudnud, ronis poiss järsust kaldast alla ja istus maha.
„Tere,“ alustas ta, „mina olen Henry.“ Tüdruk ujus kaldale lähemale.
„Tiffany,“ lausus ta ja sirutas oma pika käsivarre välja. Henry surus seda. Juba selle puudutuse peale käis tast värin läbi, kuid poiss ei näidanud seda välja. Tüdruk eemaldus taas ja ujus jõe keskel edasi-tagasi.
„Vana oled?“ küsis Henry peagi.
„Neliteist, sa?“ päris Tiffany vastu.
„Kuusteist,“ vastas poiss noogutades. Eemal silmas ta tüdruku ratast. Kuid Tim ja Marcus olid läinud. Henry ratast oli veidi eemal metsa ääres näha. Ta tõusis püsti. Oli näha, kuidas Tiffany poissi silmanurgast vaatas. Henry astus sillale ja kõndis selle keskele. Veidi aega jälgis ta tütarlast, kuid läks siis teisele poole silda ja istus sinna maha. Endamisi mõeldes hakkas ta kivikesi jõkke loopima. Enam rohkem ja rohkem hakkas talle tunduma, et see kihlvedu oli halb mõte. Ei, mitte, et talle poleks Tiffany meeldinud, just vastupidi. Ta kartis, et ei meeldi Tiffanyle.
Järsku ilmus silla alt välja tüdruku naeratav nägu. Ta “heitis“ selili vee peale ja vaatas Henryle otse silma, algul tegi ka noormees nii, kuid pööras peagi oma pilgu punastades eemale. Ka Tiffany naerul nägu kadus taas silla alla. Henry tiris taskust välja mingi iidse paberi, teisest taskust leidis ta vaevalt kahe sentimeetrise pliiatsi. Hetke mõelnud, kirjutas suure vaevaga paberile midagi ja tõstis siis pilgu. Päike oli juba teel silmapiiri taha, ometi ei saanud kell olla üle kuue. Poiss teadis, et tohtis õues kella poole üheksani olla, kuid tõusis siiski püsti.
„Ma pean minema, tead küll, vanemad,“ sõnas ta kohmetult. Tiffany noogutas taas, seekord pisut kurvemalt. Henry askeldas hetkeks midagi neiu ratta juures, jooksis oma rattani, istus sellele ja hakkas pedaale sõtkudes kodu poole sõitma. Viisteist minutit ja poiss istus juba oma toas arvuti taga.
„Henry, tule mulle appi puid laduma!“ kostis alt Henry isa hüüd. Ohates tõusis poiss püsti ja lippas alla õue. Isale juba vastu vaielda ei tasuks, seda teadis ta väga hästi.
Kui Tiffany hiljem oma ratta püsti tõstis ja valmistus koju sõitma, leidis ta ratta pidurite vahelt paberi. Millele oli kirjutatud msn ja telefoninumber. Kergelt naeratades vaatas Tiffany suunda, kuhu poiss oli kadunud. Siis pööras tüdruk oma ratta ümber ja sõitis hoopis teisele poole, enda kodu poole. 

Saatus, mille eest põgeneda ei saa.

Oli külm tormine öö. Kuskil murdus puuoks, kaugemal undas auto sireen. Puud kohisesid valjult. Vaid mõni üksik aken põles, tormi tõttu oli elekter läinud.
Järsku tuli ühest vähestes majadest, kus tuled põlesid, välja poiss. Pealtnäha nii 14-15- aastane. Pruunide lühikeste juustega ja tumedate silmadega. Oma ea kohta üsna pikk. Ta vaatas hetkeks ringi ja pistis siis jooksu. Täitsa totakalt, keegi ei ajanud teda taga. Ta lihtsalt jooksis mööda tänavaid sihitult ringi. Nagu oleks eksinud. Kuid ka ikka oli ?
Pärast pikka jooksmist keeras poiss ühe maja nurga taha ja peatus. Ta hingeldas kõvasti, kuid vaikis siis järsult. Kaugelt oli kosta jooksusamme. Mitme inimese. Poiss tegi ennast prügikastide taga nii väikseks kui suutis ja soovis südamest, et teda ei märgataks. Mõne hetke pärast jooksidki kolm täiskasvanud meest mööda. Jah, mööda ja nende sammud hajusid peagi. Poiss ohkas kergendunult, kuid teadis, et ta ei saa ennast igavesti prügikastide taga varjata.
Kiiresti püsti tõusnud, hakkas ta vastassuunas jooksma. Ta peatus pika aja pärast ühe vana, pisut lagunenud maja ees. Seal põles vaid üks tuli ja just sellepeale poiss lootiski. Ta koputas tasa. Vaikus. Poiss koputas uuesti, nüüd juba valjemini. Sammud tulid aeglaselt ukse poole.
„Thomas, oled see sina ?“ küsis tüdrukuhääl ukse tagant.
„Jah,“ lausus Thomase-nimeline poiss vaikselt. Uks avanes ja välgukiirusel oli külaline sees.
„Mul ei ole aega praegu seletada,“ ütles ta kiiresti, „kas sa saaksid mind kuhugi ära peita ?“
„Ma ei tea,“ vastas tüdruk mõtlikult. Nüüd valguse käes oli näha, et tal on pikad punakad juuksed ja pruunid silmad. Tüdruk oli suht lühike ja sale.
„Palun, Cathrina, palun,“ anus Thomas, nagu elu eest.
„Ah, okei siis. Tule kaasa,“ lausus Cathrina alla andes. Ta tiris Thomase trepist üles pööningule.
„Ole täna öösel siin, homme vaatame, mis edasi saab,“ lausus tütarlaps ning hakkas minema.
„Aitäh,“ sõnas Thomas tasa ja kallistas Cathrinat, „sa oled parim.“ Tüdruk naeratas väsinult ja kõndis trepist alla.
Kurvalt jälgis Thomas teda, kuni tütarlaps kadus ja istus siis vanale voodile, mis oli tolmuga ülekuhjatud. Jah, homme vaatame, kuidas ma siit võimalikult kaugele saan, mõtles ta. Sest ükskõik, kui suures hädaohus poiss ka poleks, Cathy oli ikka tähtsam ja Thomas ei saanud ennast siin varjata. Veel vähem sai ta koju minna. Ohates heitis poiss pikali. Tema peast käsid läbi kõikvõimalikud kohad, kus end varjata, kuid igal pool olid kas ta sõbrad või sugulased. Mured peas, Thomas uinus.
Hommikul oli ta juba varakult üleval. Kiiresti jooksis poiss alla. Aga nagu arvata oli, Cathy suutis veel varem ärgata. Thomas tervitas teda ja istus tütarlapse vastu.
„Tead, ma mõtlesin ja otsustasin, et lähen Matti juurde,“ lausus ta pärast väikest vaikust.
„Ei, miks sinna ? Miks sa siia ei jää ?“ küsis Cathy närviliselt.
„Vaata, neid ei huvita üks tapetud inimene ees või taga ja ma ei taha, et selleks saaks sina. Matti juurde ma ka kauaks ei jää, vaid lähen sealt edasi, kaugemale,“ sõnas Thomas aeglaselt, juba püsti tõustes.
„Aga,“ üritas Cathy ikka veel vastu vaielda, „aga kui nad su tee peal kätte saavad ?“ Ta hoidis poisi käest kinni, et too ära ei läheks.
„Siit saavad nad mind igas tahes kergemini kätte,“ ütles poiss oma kätt vabaks tõmmates.
„Aga,“ alustas Cathrina veelkord, kuid Thomas peatas ta: „Cath, ma ei jää siia. Mul on su number, me peame ühendust.“ Kindlalt tõmbas ta ukse lahti, kuid tüdruk ei tahtnud teda ikka ära lasta. Selle asemel kallistas ta poissi pikalt ja ei üritanudki varjata oma pisaraid. Thomas lasi Cathyl nutta ja hoidis ka tema ümbert kõvasti kinni, kuid lõpuks tõmbas ta tütarlapse käed enda ümbert ära ja lahkus sõnagi lausumata. Ohkega vajus Cathy ukse ette maha, pühkides pisaraid, mis ei kavatsenudki lõppeda. 

1 postitus

Siia panen oma järjejutte,mida olen kirjutanud viite vihikusse ja kirjutan siiani.
Alustasin järjejuttude kirjutamist kui olin 9.aastane.
See on mu suurimatest hobidest.
Lillakaga on lühijutud.
Sinisega on järjejutud.
NB: Need jutud on minu väljamõeldised,mitte tõestisündinud lood!