Pole oma järjekaid edasi kirjutanud,sest kutsekooli kõrvalt ei jätku enam nii palju aega.
Tunde on palju ja iga nädal on mitu kontrolltööd ja aina antakse teha referaate ja esitlusi.
Kool on viimasel ajal nii tüütu ja väsitav. Tundide asemel tahaks kellegagi hoopis kuskil pargis vm jalutada aga pole kedagi,kedagi kes oleks nõus. Sellepärast käin igapäev õhtul üksinda Männi pargis ehitajate teel. Tahaks juba suve ja randa päikest võtma.
Nüüd järgmisest nädalast algavad jälle selle Esskussoni tunnid. Ma ei taha seal tunnis üldse käia,sest see õpetaja ei meeldi mulle juba sellest ajast kui ma esinesin oma riskianalüüsiga tahvli ees.
See pole loogiline,et õpetaja ütleb midagi sellist: ,,nojah analüüsida ei oska,sest endal pole midagi masina alla jäänud!´´
Selle õpetaja tunnis ma jätan küll kõik esitlused esitamata,sest ma ei suuda tema kommentaare kuulata.
Friday, May 25, 2012
Mäng armastusega 11.osa (VIIMANE)
Eelmises osas:
„Marcus kas juba ei ole aeg?“ lõhestas Henry vaikuse.
Tim tõmbas taskust telefoni välja: „On jah.“
***
Marcus seisis nende kahe ette, justkui paneks nad kohe paari ja küsis “pühalikult“: „Noh, kas te siis käite?“
Tiffany vaatas imestunult kõigile otsa.
„Mis küsimus see on, loomulikult käime,“ lausus ta ja Henry kõhus käis tagurpidi salto. Poiss oli kindel, et Tiffany võtab kihlveo asja lõdvalt ning ei tee sellest peaaegu väljagi.
„Oh, nõme, minu kell näitab kolm kuusteist, järelikult oled sa kihlveo võitnud,“ sõnas Tim alistunult. Tiffany näoilme muutus hetkega.
„Mis kihlvedu?“ nõudis ta Henrylt, kuid ei lasknud tal vastata, „kas sa vedasid minu peale kihla? Kuidas sa julgesid? Kes ma sulle sihuke olen, mingi mänguasi või? Hale vend oled!“
Suurest vihast tahtis ta poissi ka lüüa, kuid veel suuremast armastusest Henry vastu kõndis ta vaid vihaselt minema, oma ratta poole.
„Eiei, minu kell on alles viisteist kolmteist, su kell on nagunii ees, ja minumeelest läksid nad just lahku. Nii et meie võitsime,“ lausus Marcus rahulikult ja meelega eirates kõike seda, mis just toimus.
„Mis teil viga on? Ta on osa minu elust ja teid huvitab ikka see lollakas kihlvedu? Eino, head sõbrad ikka olete!“ karjus Henry Timi ja Marcuse peale ning jooksis Tiffanyle järele.
„Tiffany, anna mulle andeks, see oli nende mõte,“ kukkus poiss vabandama, kuid tüdruk istus juba oma rattal.
„Tead, sina, poiss, kasva enne suureks, äkki siis näed, et armastus ei ole mängimiseks!“ kriiskas Tiffany ja hakkas sõitma. Tema silmis voolasid ojadena pisarad, kuid ta ei vaadanud tagasi, mitte kordagi.
Armastus? küsis Henry endalt mõttes ning istus rusutult jõekaldale maha. Kas ta just ütles, et ta armastab mind? Ja mina tegin talle veel nii palju haiget. Nüüd ei jäänud ka poisi silmad kuivaks ning hetkega taipas ta tunnet, mida Tiffany tundis, kui kihlveost teada sai. Sees oli see tühi tunne, justkui oleks terve su sisikond välja sikutatud.
Henry vaatas vett. Ta ei kuulnud enam midagi, mis ümberringi toimus, ta ei tahtnudki kuulda. Jõepind, mida ta vaatas, tundus nüüd nii lähedane. Henry tundis, et see oli osa temast ja et ka tema tahaks ise olla sellest voolavast veest. Ja seda polnudki nii raske korraldada.
„Ma armastan sind ka, Tiffany.“
„Marcus kas juba ei ole aeg?“ lõhestas Henry vaikuse.
Tim tõmbas taskust telefoni välja: „On jah.“
***
Marcus seisis nende kahe ette, justkui paneks nad kohe paari ja küsis “pühalikult“: „Noh, kas te siis käite?“
Tiffany vaatas imestunult kõigile otsa.
„Mis küsimus see on, loomulikult käime,“ lausus ta ja Henry kõhus käis tagurpidi salto. Poiss oli kindel, et Tiffany võtab kihlveo asja lõdvalt ning ei tee sellest peaaegu väljagi.
„Oh, nõme, minu kell näitab kolm kuusteist, järelikult oled sa kihlveo võitnud,“ sõnas Tim alistunult. Tiffany näoilme muutus hetkega.
„Mis kihlvedu?“ nõudis ta Henrylt, kuid ei lasknud tal vastata, „kas sa vedasid minu peale kihla? Kuidas sa julgesid? Kes ma sulle sihuke olen, mingi mänguasi või? Hale vend oled!“
Suurest vihast tahtis ta poissi ka lüüa, kuid veel suuremast armastusest Henry vastu kõndis ta vaid vihaselt minema, oma ratta poole.
„Eiei, minu kell on alles viisteist kolmteist, su kell on nagunii ees, ja minumeelest läksid nad just lahku. Nii et meie võitsime,“ lausus Marcus rahulikult ja meelega eirates kõike seda, mis just toimus.
„Mis teil viga on? Ta on osa minu elust ja teid huvitab ikka see lollakas kihlvedu? Eino, head sõbrad ikka olete!“ karjus Henry Timi ja Marcuse peale ning jooksis Tiffanyle järele.
„Tiffany, anna mulle andeks, see oli nende mõte,“ kukkus poiss vabandama, kuid tüdruk istus juba oma rattal.
„Tead, sina, poiss, kasva enne suureks, äkki siis näed, et armastus ei ole mängimiseks!“ kriiskas Tiffany ja hakkas sõitma. Tema silmis voolasid ojadena pisarad, kuid ta ei vaadanud tagasi, mitte kordagi.
Armastus? küsis Henry endalt mõttes ning istus rusutult jõekaldale maha. Kas ta just ütles, et ta armastab mind? Ja mina tegin talle veel nii palju haiget. Nüüd ei jäänud ka poisi silmad kuivaks ning hetkega taipas ta tunnet, mida Tiffany tundis, kui kihlveost teada sai. Sees oli see tühi tunne, justkui oleks terve su sisikond välja sikutatud.
Henry vaatas vett. Ta ei kuulnud enam midagi, mis ümberringi toimus, ta ei tahtnudki kuulda. Jõepind, mida ta vaatas, tundus nüüd nii lähedane. Henry tundis, et see oli osa temast ja et ka tema tahaks ise olla sellest voolavast veest. Ja seda polnudki nii raske korraldada.
„Ma armastan sind ka, Tiffany.“
Mäng armastusega 10.osa
eelmises osas:
Ta oskas valida täpselt selle hetke tagasi vaatamiseks, kui Henry Tiffanyt suudles. Marcus tundis endas armukadedust, kuid ei, ta ei oleks tahtnud Henry asemel olla, vaid… alati oli Timil mõni tüdruk, kellega koos olla ning vanasti sai Henryga vähemalt tema üle naerda. Muidugi sebis ka Henry paljusid… kuid enamus suhteid polnud väga kaugele läinud. Aga sellel suhtel tundus olevat pikemat tulevikku. Kui just Marcus seda ise ära ei riku…
******
Poiss oli oma kõndimisega tagasi tuvikeste juurde jõudnud.
„Ma tean, et sa tahaks siin kogu oma elu istuda ja mina tahaks ka, aga...“ Rohkem ei tahtnud Marcus kuulda.
„Henry, homme, tead küll mis kell,“ ütles ta, istus oma rattale ja sõitis minema.
„Aga mis?“ küsis Henry Tiffanylt, ta oli Marcust kuulnud küll, kuid ei teinud temast meelega välja,
„Aga meil on sellised asjad nagu vanemad,“ lõpetas Tiffany ja tõusis püsti.
„Äkki mul ei ole?“ küsis Henry, lootes veel jõe äärde jääda, kuid andis alla kohe, kui tütarlaps püsti tõusis ning järgis tema tegevust. Tiffany naeratas oma salapärast naeratust, suudles Henryt ja istus rattale.
„Saame siis homme siin samas kell kolm kokku, eks? Marcus tahab midagi rääkida,“ lausus poiss enda rattale istudes.
„Mida?“ küsis Tiffany, kuigi oli millegi pärast kindel, et Henry seda ei ütle. Ja tal oli õigus, noormees vaid naeratas ja sõnas: „Küll sa siis saad teada.“
„Mhh, sa ju tead, kui kannatamatu ma olen,“ hellitas Tiffany veel lootusi, kuid asjatult. Henry oli juba väntama hakanud ja ohates tegi tüdruk sedasama.
Seitsmes päev.
„Näed, sealt ta tulebki!“ hüüatas Henry ning osutas kaugustesse. Marcus ning Tim tõstsid käes silmadele päikesevarjuks ning nägid – Tiffany sõitis rattal nende poole, punakad kergelt lokkis juuksed taga lehvimas.
„Tsau!“ hüüdis ta juba kaugelt, lisas veel kiirust ja õige pea ronis tüdruk rattalt maha, astudes teiste juurde. Henry võttis talt kohe käest kinni.
„Tsau musi,“ tervitas poiss teda ning andis ta põsele kerge musi, mis Tiffany natuke õhetama pani. Tim ja Marcus piirdusid peanoogutusega, näitamaks, et nad panid tüdruku kohalolekut tähele. Nad olid kokku leppinud, et räägivad kihlveost alles viieteist minuti pärast. Henry ja Tiffany pisut eespool, Tim ja Marcus tagapool, hakkasid nad jalutama.
„Mäletad ikka plaani?“ küsis Marcus sosistades Timilt. Tuvikesed eespool olid üksteisega nii hõivatud, et ei pannud tagumiste jutuajamist tähelegi, rääkimata nende kuulmisest.
„Jaajaa,“ pobises Tim vastu, kuid siis tuli talle midagi järsult meelde ning poiss tiris oma mobiili taskust välja. Sellel nupud ära toksinud, toppis ta selle irvitades tagasi pisut kottis teksade taskusse. Ka Marcus irvitas.
„Ma tunnen Henryle nii kaasa,“ lausus Tim sarkastiliselt.
„Mhh, kas keegi räägib minust?“ reageeris Henry nüüd – paar oli peatunud ja seisid nüüd teistele üllatavalt lähedal.
„Mkmm, kõnni rahus edasi,“ naeratas Marcus, Henry tegi nagu kästud. Viisteist minutit möödus ja nad kõik seisid sillapiirdele toetudes.
„Marcus kas juba ei ole aeg?“ lõhestas Henry vaikuse.
Tim tõmbas taskust telefoni välja: „On jah.“
Ta oskas valida täpselt selle hetke tagasi vaatamiseks, kui Henry Tiffanyt suudles. Marcus tundis endas armukadedust, kuid ei, ta ei oleks tahtnud Henry asemel olla, vaid… alati oli Timil mõni tüdruk, kellega koos olla ning vanasti sai Henryga vähemalt tema üle naerda. Muidugi sebis ka Henry paljusid… kuid enamus suhteid polnud väga kaugele läinud. Aga sellel suhtel tundus olevat pikemat tulevikku. Kui just Marcus seda ise ära ei riku…
******
Poiss oli oma kõndimisega tagasi tuvikeste juurde jõudnud.
„Ma tean, et sa tahaks siin kogu oma elu istuda ja mina tahaks ka, aga...“ Rohkem ei tahtnud Marcus kuulda.
„Henry, homme, tead küll mis kell,“ ütles ta, istus oma rattale ja sõitis minema.
„Aga mis?“ küsis Henry Tiffanylt, ta oli Marcust kuulnud küll, kuid ei teinud temast meelega välja,
„Aga meil on sellised asjad nagu vanemad,“ lõpetas Tiffany ja tõusis püsti.
„Äkki mul ei ole?“ küsis Henry, lootes veel jõe äärde jääda, kuid andis alla kohe, kui tütarlaps püsti tõusis ning järgis tema tegevust. Tiffany naeratas oma salapärast naeratust, suudles Henryt ja istus rattale.
„Saame siis homme siin samas kell kolm kokku, eks? Marcus tahab midagi rääkida,“ lausus poiss enda rattale istudes.
„Mida?“ küsis Tiffany, kuigi oli millegi pärast kindel, et Henry seda ei ütle. Ja tal oli õigus, noormees vaid naeratas ja sõnas: „Küll sa siis saad teada.“
„Mhh, sa ju tead, kui kannatamatu ma olen,“ hellitas Tiffany veel lootusi, kuid asjatult. Henry oli juba väntama hakanud ja ohates tegi tüdruk sedasama.
Seitsmes päev.
„Näed, sealt ta tulebki!“ hüüatas Henry ning osutas kaugustesse. Marcus ning Tim tõstsid käes silmadele päikesevarjuks ning nägid – Tiffany sõitis rattal nende poole, punakad kergelt lokkis juuksed taga lehvimas.
„Tsau!“ hüüdis ta juba kaugelt, lisas veel kiirust ja õige pea ronis tüdruk rattalt maha, astudes teiste juurde. Henry võttis talt kohe käest kinni.
„Tsau musi,“ tervitas poiss teda ning andis ta põsele kerge musi, mis Tiffany natuke õhetama pani. Tim ja Marcus piirdusid peanoogutusega, näitamaks, et nad panid tüdruku kohalolekut tähele. Nad olid kokku leppinud, et räägivad kihlveost alles viieteist minuti pärast. Henry ja Tiffany pisut eespool, Tim ja Marcus tagapool, hakkasid nad jalutama.
„Mäletad ikka plaani?“ küsis Marcus sosistades Timilt. Tuvikesed eespool olid üksteisega nii hõivatud, et ei pannud tagumiste jutuajamist tähelegi, rääkimata nende kuulmisest.
„Jaajaa,“ pobises Tim vastu, kuid siis tuli talle midagi järsult meelde ning poiss tiris oma mobiili taskust välja. Sellel nupud ära toksinud, toppis ta selle irvitades tagasi pisut kottis teksade taskusse. Ka Marcus irvitas.
„Ma tunnen Henryle nii kaasa,“ lausus Tim sarkastiliselt.
„Mhh, kas keegi räägib minust?“ reageeris Henry nüüd – paar oli peatunud ja seisid nüüd teistele üllatavalt lähedal.
„Mkmm, kõnni rahus edasi,“ naeratas Marcus, Henry tegi nagu kästud. Viisteist minutit möödus ja nad kõik seisid sillapiirdele toetudes.
„Marcus kas juba ei ole aeg?“ lõhestas Henry vaikuse.
Tim tõmbas taskust telefoni välja: „On jah.“
Mäng armastusega 9.osa
Eelmises osas:
„Mhh, ära pritsi mind!“ kiljatas Tiffany keset naermist ning loopis vett, kuidas jõudis.
„Mul on täielik õigus seda teha,“ irvitas Henry, kuid lõpetas oma tegevuse. Selle asemel jäi ta selili vee peale lamama. Tiffany tegi sedasama ja tasakaalu kätte saanud, võttis ta poisi käest kinni. Henry võpatas ning kohe oli ainult ta pea vee peal. Tüdruk ei lasknud aga lahti, vaid sikutas naerdes noormeest silla alla varju. Seal keeras tema ennast näoga taeva, või siis silla lae poole.
„Mis asi sinna kirjutatud on?“ küsis ta imestusega Henrylt ja ujus pisut kalda poole. Selle asemel, et silla laes oleks nende nimed lihtsalt veekindla markeriga üle kirjutatud, oli seal midagi veel juurde kirjutatud, nii et sealt võis välja lugeda nüüd:
****************************
Jätkub:
Tiffany + Henry = Armastus (L)
„Sina kirjutasid selle?“ küsis tüdruk pead otseks pöörates ja jõe keskele tagasi ujudes. Henry ei vastanud midagi, see oli ju liiga ilmselge. Poiss küsis hoopis midagi muud: „Kas sa tahaksid mu tüdruk olla?“
Ka Tiffany ei vastanud midagi. Kuidas ta olekski suutnud midagi öelda? Ta hoopis kallistas, jah, just kallistas Henry hästi-hästi kõvasti. Poiss kallistas vastu, kuid polnud siiski väga kindel, kas kallistus tähendas ikka jah-i. Äkki tütarlaps kallistas lohutuseks, et ta ei taha olla tema tüdruk? Kõik see keerles normehe peas ning õrnalt lükkas ta Tiffany eemale, nii e võis tema silmi näha ja sealt midagigi välja lugeda, Tiffany sai ilmselt ta mõtetest aru, sest ta naeratas veelgi laiemalt.
„Muidugi,“ sosistas tüdruk väga vaikselt. Henry oli sellise näoga, nagu ta tahaks kohe küsida „Päriselt?“ või öelda „Sa teed nalja.“ Õnnelikuna heitis ta taaskord vee peale selili. Kihlvedu oli viimane asi, mis tal peas oli, sest praegu küsis poiss seda enda tunnete pärast. Tiffany haaras taas tal käest ja pannud mõlemad jalad pisut viltu, moodustasid nad pealt vaadates südame.
„Tuvikesed!“
Polnud raske arvata, kes seda hüüdis. Loomulikult rattaga nende poole kihutav Marcus. Henry ei pannud teda peaaegu tähelegi, kuid Tiffany keeras kohe näo tema poole.
„Tsau, Marcus,“ tervitas neiu rõõmsalt poissi.
„Kas te kavatsete terve öö siin liguneda? Eino, romantiline koht on siin küll, aga kas pisut külmaks ei lähe?“ irvitas Marcus. Tiffany ujus kalda äärde ning vaatas mobiililt kella. Nähtu pani teda imestama.
„Henry, kell on juba seitse!“ tiris tütarlaps poisi maa peale tagasi. Tema oli ju siiamaani pilvedes.
„Jajaa, kohe,“ ütles Henry midagi imelikku vastuseks ja istus kalda peale. Tiffany istus silmi pööritades tema kõrvale ja toetas ennast poisi vastu. Marcus tuli vee omakorda Tiffany kõrvale ja tahtis naljapärast ennast tüdruku vastu toetada, kuid nüüd hakkas Henry reageerima.
„Ou, djuud, ta on minu oma, hoia eemale,“ lausus poiss käskivalt, võttis Tiffanyl ümbert kinni ja tõmbas ta endale veel lähemale. Marcuse silmis peegeldus üllatus ja mure. Juba? Okei siis, tuleb plaan B kasutusele võtta, mõtles ta. Kuid poiss vaid vaikis ja tõmbus neist eemale. Mõne minuti pärast hüppas ta püsti ja kõndis neist kaugemale, jalaga kivisid toksides. Ta oskas valida täpselt selle hetke tagasi vaatamiseks, kui Henry Tiffanyt suudles. Marcus tundis endas armukadedust, kuid ei, ta ei oleks tahtnud Henry asemel olla, vaid… alati oli Timil mõni tüdruk, kellega koos olla ning vanasti sai Henryga vähemalt tema üle naerda. Muidugi sebis ka Henry paljusid… kuid enamus suhteid polnud väga kaugele läinud. Aga sellel suhtel tundus olevat pikemat tulevikku. Kui just Marcus seda ise ära ei riku…
„Mhh, ära pritsi mind!“ kiljatas Tiffany keset naermist ning loopis vett, kuidas jõudis.
„Mul on täielik õigus seda teha,“ irvitas Henry, kuid lõpetas oma tegevuse. Selle asemel jäi ta selili vee peale lamama. Tiffany tegi sedasama ja tasakaalu kätte saanud, võttis ta poisi käest kinni. Henry võpatas ning kohe oli ainult ta pea vee peal. Tüdruk ei lasknud aga lahti, vaid sikutas naerdes noormeest silla alla varju. Seal keeras tema ennast näoga taeva, või siis silla lae poole.
„Mis asi sinna kirjutatud on?“ küsis ta imestusega Henrylt ja ujus pisut kalda poole. Selle asemel, et silla laes oleks nende nimed lihtsalt veekindla markeriga üle kirjutatud, oli seal midagi veel juurde kirjutatud, nii et sealt võis välja lugeda nüüd:
****************************
Jätkub:
Tiffany + Henry = Armastus (L)
„Sina kirjutasid selle?“ küsis tüdruk pead otseks pöörates ja jõe keskele tagasi ujudes. Henry ei vastanud midagi, see oli ju liiga ilmselge. Poiss küsis hoopis midagi muud: „Kas sa tahaksid mu tüdruk olla?“
Ka Tiffany ei vastanud midagi. Kuidas ta olekski suutnud midagi öelda? Ta hoopis kallistas, jah, just kallistas Henry hästi-hästi kõvasti. Poiss kallistas vastu, kuid polnud siiski väga kindel, kas kallistus tähendas ikka jah-i. Äkki tütarlaps kallistas lohutuseks, et ta ei taha olla tema tüdruk? Kõik see keerles normehe peas ning õrnalt lükkas ta Tiffany eemale, nii e võis tema silmi näha ja sealt midagigi välja lugeda, Tiffany sai ilmselt ta mõtetest aru, sest ta naeratas veelgi laiemalt.
„Muidugi,“ sosistas tüdruk väga vaikselt. Henry oli sellise näoga, nagu ta tahaks kohe küsida „Päriselt?“ või öelda „Sa teed nalja.“ Õnnelikuna heitis ta taaskord vee peale selili. Kihlvedu oli viimane asi, mis tal peas oli, sest praegu küsis poiss seda enda tunnete pärast. Tiffany haaras taas tal käest ja pannud mõlemad jalad pisut viltu, moodustasid nad pealt vaadates südame.
„Tuvikesed!“
Polnud raske arvata, kes seda hüüdis. Loomulikult rattaga nende poole kihutav Marcus. Henry ei pannud teda peaaegu tähelegi, kuid Tiffany keeras kohe näo tema poole.
„Tsau, Marcus,“ tervitas neiu rõõmsalt poissi.
„Kas te kavatsete terve öö siin liguneda? Eino, romantiline koht on siin küll, aga kas pisut külmaks ei lähe?“ irvitas Marcus. Tiffany ujus kalda äärde ning vaatas mobiililt kella. Nähtu pani teda imestama.
„Henry, kell on juba seitse!“ tiris tütarlaps poisi maa peale tagasi. Tema oli ju siiamaani pilvedes.
„Jajaa, kohe,“ ütles Henry midagi imelikku vastuseks ja istus kalda peale. Tiffany istus silmi pööritades tema kõrvale ja toetas ennast poisi vastu. Marcus tuli vee omakorda Tiffany kõrvale ja tahtis naljapärast ennast tüdruku vastu toetada, kuid nüüd hakkas Henry reageerima.
„Ou, djuud, ta on minu oma, hoia eemale,“ lausus poiss käskivalt, võttis Tiffanyl ümbert kinni ja tõmbas ta endale veel lähemale. Marcuse silmis peegeldus üllatus ja mure. Juba? Okei siis, tuleb plaan B kasutusele võtta, mõtles ta. Kuid poiss vaid vaikis ja tõmbus neist eemale. Mõne minuti pärast hüppas ta püsti ja kõndis neist kaugemale, jalaga kivisid toksides. Ta oskas valida täpselt selle hetke tagasi vaatamiseks, kui Henry Tiffanyt suudles. Marcus tundis endas armukadedust, kuid ei, ta ei oleks tahtnud Henry asemel olla, vaid… alati oli Timil mõni tüdruk, kellega koos olla ning vanasti sai Henryga vähemalt tema üle naerda. Muidugi sebis ka Henry paljusid… kuid enamus suhteid polnud väga kaugele läinud. Aga sellel suhtel tundus olevat pikemat tulevikku. Kui just Marcus seda ise ära ei riku…
Mäng armastusega 8.osa
Eelmises osas:
„Issand jumal, kell on juba kaks, ma lubasin viisteist minutit tagasi kodus olla,“ ehmatas Tiffany äkitselt püsti hüpates.
„Rahu, ega närvitsemine sind kiiremini koju ei vii,“ säilitas Henry külma närvi ja tõusis ka. Saanud poisilt veel ühe kirgliku suudluse, istus Tiffany rattale ja kihutaski juba koju. Henry vaatas uneleva pilguga talle järele.
********************************
„Kuule, mees, teeme nüüd midagi normaalset ka, tiri ennast sellest tüdrukust eemale,“ hüüdis Tim kalda äärest.
„Mhh, miks?“ küsis Henry natuke pahaselt, kuid astus siiski sõbra kõrvale, kes irvitades talle jala ette pani. Henry lendas plartsatusega vette.
„Selle eest sa veel saad!“ karjus Henry naerdes, tiris Timi ka vette ja alustas sõbralikku kaklust. Küllap see siis oli normaalne tegevus.
***
„Kuskohast sina sellisena tuled?“ kriiskas Henry ema poisi uksest sisenemisel. Henry oli üleni märg ja porine, kuid laialt naeratav.
„Me meenutasime Timiga vanu aegu,“ lausus ta vaid ja kadus oma tuppa. Ema ei hakanud rohkem küsima, sest kuigi poiss oli öelnud, et läheb ööseks Marcuse juurde, pidi seal kindlasti Tim ka olema. Henry vahetas märjad riided kuivade vastu ja logis msn-i sisse.
„Jess“ pobises noormees, sest Tiffany oli sees.
Henry. says: said väga õiendada?
T. | Live, l o v e, laugh! says: õnneks mitte. ma valetasin kokku mingi loo, et ma olin koguaeg tagaaias ja nad ei pannud mind lihtsalt tähele. tundub, et jäid uskuma.
Henry. says: vedas :D mis sa homme teed?
T. | Live, l o v e, laugh! says: midagi, suht. läheks ujuma näiteks.
Henry. says: sobib. homme kell kaks siis.
T. | Live, l o v e, laugh! says: jap.
„Henry, mis siis, et on koolivaheaeg, see ei tähenda, et sa pead logelema!“ karjus poisi isa alt korruselt.
„Eino tänks, ma ju ei logelegi,“ pomises Henry endamisi, kuid ta ei hakanud isale vastu vaidlema, sellest oleks tulnud vaid katastroof.
Henry. says: ma pean minema, isa käsib (ta on suht range).
T. | Live, l o v e, laugh! says: ok, tsau (L)
Henry. says: bye (K)
Henry. appears to be offline.
Poiss tõusis püsti, kõndis uksest välja ja trepist alla. Isa juba ootas teda seal, et Henry enda orjusesse võtta. Magama sai ta minna alles hilisõhtul.
Kuues päev.
„Mhh, ära pritsi mind!“ kiljatas Tiffany keset naermist ning loopis vett, kuidas jõudis.
„Mul on täielik õigus seda teha,“ irvitas Henry, kuid lõpetas oma tegevuse. Selle asemel jäi ta selili vee peale lamama. Tiffany tegi sedasama ja tasakaalu kätte saanud, võttis ta poisi käest kinni. Henry võpatas ning kohe oli ainult ta pea vee peal. Tüdruk ei lasknud aga lahti, vaid sikutas naerdes noormeest silla alla varju. Seal keeras tema ennast näoga taeva, või siis silla lae poole.
„Mis asi sinna kirjutatud on?“ küsis ta imestusega Henrylt ja ujus pisut kalda poole. Selle asemel, et silla laes oleks nende nimed lihtsalt veekindla markeriga üle kirjutatud, oli seal midagi veel juurde kirjutatud, nii et sealt võis välja lugeda nüüd:
„Issand jumal, kell on juba kaks, ma lubasin viisteist minutit tagasi kodus olla,“ ehmatas Tiffany äkitselt püsti hüpates.
„Rahu, ega närvitsemine sind kiiremini koju ei vii,“ säilitas Henry külma närvi ja tõusis ka. Saanud poisilt veel ühe kirgliku suudluse, istus Tiffany rattale ja kihutaski juba koju. Henry vaatas uneleva pilguga talle järele.
********************************
„Kuule, mees, teeme nüüd midagi normaalset ka, tiri ennast sellest tüdrukust eemale,“ hüüdis Tim kalda äärest.
„Mhh, miks?“ küsis Henry natuke pahaselt, kuid astus siiski sõbra kõrvale, kes irvitades talle jala ette pani. Henry lendas plartsatusega vette.
„Selle eest sa veel saad!“ karjus Henry naerdes, tiris Timi ka vette ja alustas sõbralikku kaklust. Küllap see siis oli normaalne tegevus.
***
„Kuskohast sina sellisena tuled?“ kriiskas Henry ema poisi uksest sisenemisel. Henry oli üleni märg ja porine, kuid laialt naeratav.
„Me meenutasime Timiga vanu aegu,“ lausus ta vaid ja kadus oma tuppa. Ema ei hakanud rohkem küsima, sest kuigi poiss oli öelnud, et läheb ööseks Marcuse juurde, pidi seal kindlasti Tim ka olema. Henry vahetas märjad riided kuivade vastu ja logis msn-i sisse.
„Jess“ pobises noormees, sest Tiffany oli sees.
Henry. says: said väga õiendada?
T. | Live, l o v e, laugh! says: õnneks mitte. ma valetasin kokku mingi loo, et ma olin koguaeg tagaaias ja nad ei pannud mind lihtsalt tähele. tundub, et jäid uskuma.
Henry. says: vedas :D mis sa homme teed?
T. | Live, l o v e, laugh! says: midagi, suht. läheks ujuma näiteks.
Henry. says: sobib. homme kell kaks siis.
T. | Live, l o v e, laugh! says: jap.
„Henry, mis siis, et on koolivaheaeg, see ei tähenda, et sa pead logelema!“ karjus poisi isa alt korruselt.
„Eino tänks, ma ju ei logelegi,“ pomises Henry endamisi, kuid ta ei hakanud isale vastu vaidlema, sellest oleks tulnud vaid katastroof.
Henry. says: ma pean minema, isa käsib (ta on suht range).
T. | Live, l o v e, laugh! says: ok, tsau (L)
Henry. says: bye (K)
Henry. appears to be offline.
Poiss tõusis püsti, kõndis uksest välja ja trepist alla. Isa juba ootas teda seal, et Henry enda orjusesse võtta. Magama sai ta minna alles hilisõhtul.
Kuues päev.
„Mhh, ära pritsi mind!“ kiljatas Tiffany keset naermist ning loopis vett, kuidas jõudis.
„Mul on täielik õigus seda teha,“ irvitas Henry, kuid lõpetas oma tegevuse. Selle asemel jäi ta selili vee peale lamama. Tiffany tegi sedasama ja tasakaalu kätte saanud, võttis ta poisi käest kinni. Henry võpatas ning kohe oli ainult ta pea vee peal. Tüdruk ei lasknud aga lahti, vaid sikutas naerdes noormeest silla alla varju. Seal keeras tema ennast näoga taeva, või siis silla lae poole.
„Mis asi sinna kirjutatud on?“ küsis ta imestusega Henrylt ja ujus pisut kalda poole. Selle asemel, et silla laes oleks nende nimed lihtsalt veekindla markeriga üle kirjutatud, oli seal midagi veel juurde kirjutatud, nii et sealt võis välja lugeda nüüd:
Mäng armastusega 7.osa
Uus siis.
Eelmises osas:
Henry avas silmad. Ta avastas ennast diivani kõrval maast, küllap oli öösel maha kukkunud. Ma küll tähele ei pannud, mõtles poiss imestades ja ajas ennast püsti, kuid tema koha diivanil oli hõivanud keegi teine.
********************************
Tiffany. Henry vaatas teda suurte silmadega. Kas ta oli lihtsalt liiga purjus, või …? mõtles ta, kui tütarlaps oma suured rohelised silmad lahti lõi.
„Hommikust,“ ütles ta rõõmsalt ning haigutas. Henry, kes oli ikka veel imestunud, istus siis voodile. Millal ta huvitav diivanile tuli? tahtis poiss teada ja unustas sellega ka tervitamise.
„Kuidas sa… sinna said?“ päris ta kergelt kokutades.
„Siia vä? Tulin. Mul ju jalad all,“ naeratas Tiffany, „ee, muide, kas sul aspiriin on?“ Tuimalt tõusis Henry püsti, avas kapi seinal ja võttis välja aspiriinipaki. Sealt ühe tableti kätte saanud, ulatas poiss selle Tiffanyle.
„Oota,“ pomises Henry ning avas ukse. Oli kuulda tema samme trepil, mis liikusid köögi poole. Pärast mõnda minutit tuli poiss tagasi, veeklaas käes. Kohe kui Tiffany selle enda kätte sai, pani ta tableti suhu ja neelas koos veega selle alla.
„Tänks,“ pomises ta, kui Henry taas voodile istus. Nüüd jälgis ta tüdrukut hoolikalt, too vaatas pisut uniselt otsa.
„Ega ma eile midagi imelikku ei teinud?“ küsis Tiffany varsti ebalevalt.
„Suht midagi, ainult jõid ennast purju,“ vastas Henry, suutmata kahtlustavalt pilku tütarlapselt tõsta.
„Tuus,“ pobises Tiffany, heitis pikali ja sulges silmad. Siis ei öelnud tükk aega kumbki midagi. Mõlemad mõtlesid omi mõtteid, liigutasid vahepeal kätt või jalga ja pilgutasid silmi. Korra tõusis Henry püsti, justkui tahtes kuhugi minna, kuid istus peaaegu kohe tagasi. Mõne aja pärast avas Tiffany silmad ja tõusis ka püsti, kuid tema suutis vähemalt voodini kõndida ja alles siis istuda. Nad istusid väga lähestikku, kuid ei öelnud midagi veel pikka aega. Siis pöördus Tiffany poisi poole: „Noh, suudle siis juba mind.“
Henry vaatas teda imestunult.
„Oota, mida?“ küsis ta vastuseks, näos imestus, mis polnud juba tükk aega sealt kadunud.
„Ma ju näen, et sa tahad seda, usu mind, küll mina juba tean, tee see siis juba ära,“ naeratas Tiffany. Kas ta loeb mu mõtteid või mida, ei saanud poiss aru, kuid naeratas siis pisut kõhklevalt: „Aga.. selleks peab olema eriline hetk… ja.. ja üldse!“ Tüdruk ei lakanud naeratamast, võttis poisil kätest kinni, seadis sõrmed vaheliti ning tõstis käed siis nende nägude kõrgusele. Vahepeal, ilma nende tähelepanemata olid nad püsti tõusnud.
„Aga teeme siis selle eriliseks,“ lausus Tiffany ning tõmbas poisi endale hästi lähedale. Ah põrgusse see pealetükkivus, suutis Henry mõelda ning suudles Tiffanyt kergelt. Korraks üksteisest eemale tõmbunud, nägi poiss tütarlapse rohelisi rõõmu täis silmi ning kordas oma tegevust. Ta pole ikka üldse selline tüdruk, nagu ma arvasin, käis Henry peast läbi, ta on veelgi parem. Ja suudleb ka kuradima hästi. Sujuvalt läksid nad üle prantsuse suudlusele ning lõpetasid siis. Tiffany peaaegu rippus Henryl kaelas, jalad nõrgad. Loomulikult ei kavatsenud ta poisile öelda, et see oli ta esimene suudlus. Henry naeratas veel kord mesimagusalt ja haaras tütarlapse sülle. Just siis tormasid uksest siss Tim ning Marcus.
„Mul on kahju, tuvikesed, aga on aeg lahkuda,“ rääkis Marcus naeratades. Henry ei pannud Tiffanyt maha, vaid kõndis temaga toast välja ja trepist alla.
„Kuule, me kaotame selle kihlveo,“ pomises Tim hirmunult, kuid Marcus jäi endale kindlaks: „Usu mind, ei kaota.“
„Kuhu me üldse minema peame?“ küsis Tiffany all korrusel, kus Henry oli ta maha pannud.
„Sina koju ja mina koju,“ vastas poiss, vaadates kõike nende ümber. Maja oli juba ära koristatud, enamus inimesi lahkunud.
„Nojah, aga miks? Ma mõtlen, miks me siia ei või jääda?“ küsis Tiffany.
„Aa, sellepärast, et mõndadel vanematel on kahtlane komme siia tulla hommikuti, kui nende lapsed on öösiti kellegi teise juures. Et kontrollida. Ja selleks ajaks peame me läinud olema. Nagu sa tead, on vanemad tavaliselt väga varajased, nii et teeme parem kähku,“ ütles Henry ning naeratas. Ka Tim ja Marcus olid nüüd alla tulnud.
„Ilgelt varajased jah, kas nad ei saa aru, et kella kaheteistkümneks on ammu kõik siit läinud,“ pomises tütarlaps. Henry vaatas teda imestunult: „Ee, kell on kuus.“ Poiss avas ukse ja kohe tuli tuppa külm õhk, selline, nagu suvehommikutel ikka on. Kaugemal oli päike juba silmapiiri tagant välja tulnud.
„Aasiis,“ oli ainus, mis Tiffany suutis öelda. Nüüd tuli talle järsku väsimus peale ja ta haigutas.
„Kuule, ürita kuidagi enne koju saada, kui sa magama jääd,“ irvitas Henry ning nad neljakesi hakkasid metsast välja silla poole sõitma. Koju oli ju kahtlaselt vara minna. Vaid Marcus sõitis koju magama, ses tema vanemad koos väikse õega olid reisil. Ülejäänud kolm jäid silla juures pidama ning hakkasid ootama. Henry ja Tiffany olid ninapidi ja vahel ka suudpidi koos, Tim viskas maast võetud kividega lutsu. Ta oli lihtsalt liiga proff selles, tavaline oli tema jaoks viisteist põrget, alla kümne oli vähe. Ja mina olen õnnelik, kui kolm saan, mõtles Henry teda vaadates. Ja aeg lendas.
„Issand jumal, kell on juba kaks, ma lubasin viisteist minutit tagasi kodus olla,“ ehmatas Tiffany äkitselt püsti hüpates.
„Rahu, ega närvitsemine sind kiiremini koju ei vii,“ säilitas Henry külma närvi ja tõusis ka. Saanud poisilt veel ühe kirgliku suudluse, istus Tiffany rattale ja kihutaski juba koju. Henry vaatas uneleva pilguga talle järele.
Eelmises osas:
Henry avas silmad. Ta avastas ennast diivani kõrval maast, küllap oli öösel maha kukkunud. Ma küll tähele ei pannud, mõtles poiss imestades ja ajas ennast püsti, kuid tema koha diivanil oli hõivanud keegi teine.
********************************
Tiffany. Henry vaatas teda suurte silmadega. Kas ta oli lihtsalt liiga purjus, või …? mõtles ta, kui tütarlaps oma suured rohelised silmad lahti lõi.
„Hommikust,“ ütles ta rõõmsalt ning haigutas. Henry, kes oli ikka veel imestunud, istus siis voodile. Millal ta huvitav diivanile tuli? tahtis poiss teada ja unustas sellega ka tervitamise.
„Kuidas sa… sinna said?“ päris ta kergelt kokutades.
„Siia vä? Tulin. Mul ju jalad all,“ naeratas Tiffany, „ee, muide, kas sul aspiriin on?“ Tuimalt tõusis Henry püsti, avas kapi seinal ja võttis välja aspiriinipaki. Sealt ühe tableti kätte saanud, ulatas poiss selle Tiffanyle.
„Oota,“ pomises Henry ning avas ukse. Oli kuulda tema samme trepil, mis liikusid köögi poole. Pärast mõnda minutit tuli poiss tagasi, veeklaas käes. Kohe kui Tiffany selle enda kätte sai, pani ta tableti suhu ja neelas koos veega selle alla.
„Tänks,“ pomises ta, kui Henry taas voodile istus. Nüüd jälgis ta tüdrukut hoolikalt, too vaatas pisut uniselt otsa.
„Ega ma eile midagi imelikku ei teinud?“ küsis Tiffany varsti ebalevalt.
„Suht midagi, ainult jõid ennast purju,“ vastas Henry, suutmata kahtlustavalt pilku tütarlapselt tõsta.
„Tuus,“ pobises Tiffany, heitis pikali ja sulges silmad. Siis ei öelnud tükk aega kumbki midagi. Mõlemad mõtlesid omi mõtteid, liigutasid vahepeal kätt või jalga ja pilgutasid silmi. Korra tõusis Henry püsti, justkui tahtes kuhugi minna, kuid istus peaaegu kohe tagasi. Mõne aja pärast avas Tiffany silmad ja tõusis ka püsti, kuid tema suutis vähemalt voodini kõndida ja alles siis istuda. Nad istusid väga lähestikku, kuid ei öelnud midagi veel pikka aega. Siis pöördus Tiffany poisi poole: „Noh, suudle siis juba mind.“
Henry vaatas teda imestunult.
„Oota, mida?“ küsis ta vastuseks, näos imestus, mis polnud juba tükk aega sealt kadunud.
„Ma ju näen, et sa tahad seda, usu mind, küll mina juba tean, tee see siis juba ära,“ naeratas Tiffany. Kas ta loeb mu mõtteid või mida, ei saanud poiss aru, kuid naeratas siis pisut kõhklevalt: „Aga.. selleks peab olema eriline hetk… ja.. ja üldse!“ Tüdruk ei lakanud naeratamast, võttis poisil kätest kinni, seadis sõrmed vaheliti ning tõstis käed siis nende nägude kõrgusele. Vahepeal, ilma nende tähelepanemata olid nad püsti tõusnud.
„Aga teeme siis selle eriliseks,“ lausus Tiffany ning tõmbas poisi endale hästi lähedale. Ah põrgusse see pealetükkivus, suutis Henry mõelda ning suudles Tiffanyt kergelt. Korraks üksteisest eemale tõmbunud, nägi poiss tütarlapse rohelisi rõõmu täis silmi ning kordas oma tegevust. Ta pole ikka üldse selline tüdruk, nagu ma arvasin, käis Henry peast läbi, ta on veelgi parem. Ja suudleb ka kuradima hästi. Sujuvalt läksid nad üle prantsuse suudlusele ning lõpetasid siis. Tiffany peaaegu rippus Henryl kaelas, jalad nõrgad. Loomulikult ei kavatsenud ta poisile öelda, et see oli ta esimene suudlus. Henry naeratas veel kord mesimagusalt ja haaras tütarlapse sülle. Just siis tormasid uksest siss Tim ning Marcus.
„Mul on kahju, tuvikesed, aga on aeg lahkuda,“ rääkis Marcus naeratades. Henry ei pannud Tiffanyt maha, vaid kõndis temaga toast välja ja trepist alla.
„Kuule, me kaotame selle kihlveo,“ pomises Tim hirmunult, kuid Marcus jäi endale kindlaks: „Usu mind, ei kaota.“
„Kuhu me üldse minema peame?“ küsis Tiffany all korrusel, kus Henry oli ta maha pannud.
„Sina koju ja mina koju,“ vastas poiss, vaadates kõike nende ümber. Maja oli juba ära koristatud, enamus inimesi lahkunud.
„Nojah, aga miks? Ma mõtlen, miks me siia ei või jääda?“ küsis Tiffany.
„Aa, sellepärast, et mõndadel vanematel on kahtlane komme siia tulla hommikuti, kui nende lapsed on öösiti kellegi teise juures. Et kontrollida. Ja selleks ajaks peame me läinud olema. Nagu sa tead, on vanemad tavaliselt väga varajased, nii et teeme parem kähku,“ ütles Henry ning naeratas. Ka Tim ja Marcus olid nüüd alla tulnud.
„Ilgelt varajased jah, kas nad ei saa aru, et kella kaheteistkümneks on ammu kõik siit läinud,“ pomises tütarlaps. Henry vaatas teda imestunult: „Ee, kell on kuus.“ Poiss avas ukse ja kohe tuli tuppa külm õhk, selline, nagu suvehommikutel ikka on. Kaugemal oli päike juba silmapiiri tagant välja tulnud.
„Aasiis,“ oli ainus, mis Tiffany suutis öelda. Nüüd tuli talle järsku väsimus peale ja ta haigutas.
„Kuule, ürita kuidagi enne koju saada, kui sa magama jääd,“ irvitas Henry ning nad neljakesi hakkasid metsast välja silla poole sõitma. Koju oli ju kahtlaselt vara minna. Vaid Marcus sõitis koju magama, ses tema vanemad koos väikse õega olid reisil. Ülejäänud kolm jäid silla juures pidama ning hakkasid ootama. Henry ja Tiffany olid ninapidi ja vahel ka suudpidi koos, Tim viskas maast võetud kividega lutsu. Ta oli lihtsalt liiga proff selles, tavaline oli tema jaoks viisteist põrget, alla kümne oli vähe. Ja mina olen õnnelik, kui kolm saan, mõtles Henry teda vaadates. Ja aeg lendas.
„Issand jumal, kell on juba kaks, ma lubasin viisteist minutit tagasi kodus olla,“ ehmatas Tiffany äkitselt püsti hüpates.
„Rahu, ega närvitsemine sind kiiremini koju ei vii,“ säilitas Henry külma närvi ja tõusis ka. Saanud poisilt veel ühe kirgliku suudluse, istus Tiffany rattale ja kihutaski juba koju. Henry vaatas uneleva pilguga talle järele.
Mäng armastusega 6.osa
Aeglaste sammudega suundus poiss nende juurde.
„Tere, kenatüdruk,“ lausus ta meelitavalt. Polnud kerge aru saada, kumb oli kohkunum, kas Henry või Tiffany. Kas Brad valis TIFFANY välja, küsis poiss endalt hirmunult.
Mida see poiss minust tahab, seikles tüdruku mõtetes. Ta näeb kena välja küll, aga mitte minu jaoks. Seda ta ka välja näitas: „Kes sa oled ja mida sa tahad?“ Tüdruku toon oli küllaltki ülbe.
„Olen Brad ja tahan sind,“ ei heidutanud see Bradi. Ta kasutas ikka oma taktikat ja liiga suurt ego. Henry vaatas abitult pealt, Bradile vastu hakata polnud mõtet, tal oli liiga palju turvamehi, kui nii saab öelda.
„Mine ära, #!?!#!“ kriiskas Tiffany, üritades rahulikuks jääda (ebaõnnestunult). Brad, kes tundus siiani arvavat, et ta hakkab tüdrukule meeldima, üritas teda suudelda. Nüüd sai Tiffanyl mõõt täis ja löönud poisi kõrvakiilu, astus ta mitu sammu eemale.
„Tead, sa oled tõesti liiga ego. Huvita, miks mitte keegi seda sulle öelnud ei ole. Ja sa näed kole välja ka, arvad, et oled lahe, kui mängid mingit wannabe emot, aga ei ole! Sa oled #!?!#, hoopis. Ja siis südametemurdja ka kindlasti, seda kõige halvemas mõttes, mida üldse mõelda saab,“ Tiffany oleks suutnud veel palju sõimusõnu Bradi kohta öelda, aga Henry haaras tal lihtsalt käest ning tiris ta õue.
„Sellised su läbud ongi, jah?!“ valas tüdruk viha siis Henry peale, kuigi too polnud süüdi.
„Anna andeks, ma tõesti ei suutnud uskuda, et ta sinu valib,“ hakkas poiss vabandama, sest enda arust oli ta süüdi, tema oli ju Tiffany sinna peole kutsunud.
„Minu valib? Mis mõttes?“ ei saanud tüdruk aru ning Henry hakkas seletama.
„Mida kuradit tahab üks üheksateistkümneaastane poiss minusugusest imelikust?“ imestas Tiffany õlu juues. Peale pikka rääkimist olid nad otsustanud sisse tagasi minna ning istusid nüüd diivanil.
„Tema kohta ma ei tea, kuid sina ei ole kindlasti imelik,“ vastas Henry. Ta oli otsustanud igaks juhuks kaineks jääda, kes teab, mis juhtub. Nii palju, kui poiss teadis, oli Brad suur joomamees ning see poleks Henryt eriti imestanud, kui too juba ammu purjus oleks olnud.
„Ausalt või?“ küsis Tiffany inglinaeratusega ja sulges silmad, polnud palju puudu sellest, et ta oleks magama jäänud. Henry laskis tal ajutiselt seda vabalt teha. Tüdruk oli vanematele öelnud, et jääb ööseks ühe sõbranna poole tema klassist ja vaevalt ta olekski tohtinud purjus peaga koju minna. Henry jälgis veel kord ümbruskonda – Tim musitas mingi võõrast tüdrukut, kelle ta nagunii kohe hommikul sinnapaika jätab, Marcus pidas koos mõnede sõpradega kõige kiiremini õlujoomisvõistlust, Bradi polnud kuskil näha.
„Kuule, ära ikka jää siia magama,“ raputas Henry tütarlapse üles ja kõndis teda selja taga tirides trepist üles. Haigutades kõndis ta viimase ukse juurde ja avas selle. Toas polnud kedagi, nagu arvata oli, purjus inimesed lihtsalt ei jõua viimase ukseni kõndida. Tiffany heitis voodile väsinult pikali ja uinus peaaegu kohe. Henry keeras ukse lukku – kes teab, äkki tuleb Brad või keegi temasarnane – ja istus diivanile. Poiss ohkas vaikselt ning heitis ka pikali. Tiffany oli olnud ikka korralik joodik, vähemalt kolm klaasi siidrit ja kaks pudelit õlu oli tal kurgust alla läinud, ise alles neliteist. Kuid see ei huvitanud enam kumbagi, vähemalt Tiffanyt mitte. Tema seikles juba oma unenägudes, mis tõotasid olla head, tüdruk oli ka väga rõõmus enne uinumist olnud ning peagi Henry liitus temaga.
Viies päev.
Henry avas silmad. Ta avastas ennast diivani kõrval maast, küllap oli öösel maha kukkunud. Ma küll tähele ei pannud, mõtles poiss imestades ja ajas ennast püsti, kuid tema koha diivanil oli hõivanud keegi teine.
„Tere, kenatüdruk,“ lausus ta meelitavalt. Polnud kerge aru saada, kumb oli kohkunum, kas Henry või Tiffany. Kas Brad valis TIFFANY välja, küsis poiss endalt hirmunult.
Mida see poiss minust tahab, seikles tüdruku mõtetes. Ta näeb kena välja küll, aga mitte minu jaoks. Seda ta ka välja näitas: „Kes sa oled ja mida sa tahad?“ Tüdruku toon oli küllaltki ülbe.
„Olen Brad ja tahan sind,“ ei heidutanud see Bradi. Ta kasutas ikka oma taktikat ja liiga suurt ego. Henry vaatas abitult pealt, Bradile vastu hakata polnud mõtet, tal oli liiga palju turvamehi, kui nii saab öelda.
„Mine ära, #!?!#!“ kriiskas Tiffany, üritades rahulikuks jääda (ebaõnnestunult). Brad, kes tundus siiani arvavat, et ta hakkab tüdrukule meeldima, üritas teda suudelda. Nüüd sai Tiffanyl mõõt täis ja löönud poisi kõrvakiilu, astus ta mitu sammu eemale.
„Tead, sa oled tõesti liiga ego. Huvita, miks mitte keegi seda sulle öelnud ei ole. Ja sa näed kole välja ka, arvad, et oled lahe, kui mängid mingit wannabe emot, aga ei ole! Sa oled #!?!#, hoopis. Ja siis südametemurdja ka kindlasti, seda kõige halvemas mõttes, mida üldse mõelda saab,“ Tiffany oleks suutnud veel palju sõimusõnu Bradi kohta öelda, aga Henry haaras tal lihtsalt käest ning tiris ta õue.
„Sellised su läbud ongi, jah?!“ valas tüdruk viha siis Henry peale, kuigi too polnud süüdi.
„Anna andeks, ma tõesti ei suutnud uskuda, et ta sinu valib,“ hakkas poiss vabandama, sest enda arust oli ta süüdi, tema oli ju Tiffany sinna peole kutsunud.
„Minu valib? Mis mõttes?“ ei saanud tüdruk aru ning Henry hakkas seletama.
„Mida kuradit tahab üks üheksateistkümneaastane poiss minusugusest imelikust?“ imestas Tiffany õlu juues. Peale pikka rääkimist olid nad otsustanud sisse tagasi minna ning istusid nüüd diivanil.
„Tema kohta ma ei tea, kuid sina ei ole kindlasti imelik,“ vastas Henry. Ta oli otsustanud igaks juhuks kaineks jääda, kes teab, mis juhtub. Nii palju, kui poiss teadis, oli Brad suur joomamees ning see poleks Henryt eriti imestanud, kui too juba ammu purjus oleks olnud.
„Ausalt või?“ küsis Tiffany inglinaeratusega ja sulges silmad, polnud palju puudu sellest, et ta oleks magama jäänud. Henry laskis tal ajutiselt seda vabalt teha. Tüdruk oli vanematele öelnud, et jääb ööseks ühe sõbranna poole tema klassist ja vaevalt ta olekski tohtinud purjus peaga koju minna. Henry jälgis veel kord ümbruskonda – Tim musitas mingi võõrast tüdrukut, kelle ta nagunii kohe hommikul sinnapaika jätab, Marcus pidas koos mõnede sõpradega kõige kiiremini õlujoomisvõistlust, Bradi polnud kuskil näha.
„Kuule, ära ikka jää siia magama,“ raputas Henry tütarlapse üles ja kõndis teda selja taga tirides trepist üles. Haigutades kõndis ta viimase ukse juurde ja avas selle. Toas polnud kedagi, nagu arvata oli, purjus inimesed lihtsalt ei jõua viimase ukseni kõndida. Tiffany heitis voodile väsinult pikali ja uinus peaaegu kohe. Henry keeras ukse lukku – kes teab, äkki tuleb Brad või keegi temasarnane – ja istus diivanile. Poiss ohkas vaikselt ning heitis ka pikali. Tiffany oli olnud ikka korralik joodik, vähemalt kolm klaasi siidrit ja kaks pudelit õlu oli tal kurgust alla läinud, ise alles neliteist. Kuid see ei huvitanud enam kumbagi, vähemalt Tiffanyt mitte. Tema seikles juba oma unenägudes, mis tõotasid olla head, tüdruk oli ka väga rõõmus enne uinumist olnud ning peagi Henry liitus temaga.
Viies päev.
Henry avas silmad. Ta avastas ennast diivani kõrval maast, küllap oli öösel maha kukkunud. Ma küll tähele ei pannud, mõtles poiss imestades ja ajas ennast püsti, kuid tema koha diivanil oli hõivanud keegi teine.
Subscribe to:
Posts (Atom)