,,Catherine, tunnista mulle palun üht asja!''
,,mida?'' vaatan talle näotult otsa.
,,noh see mis juhtus sinu ja Raineri vahel. Kas sa armastad teda?'' võtab õrnalt mu käe pihku.
,,Mis meie vahel juhtus? Mitte midagi! Ta on juba minevik.''
,,Miks sa ei öelnud mulle, et sul on olnud enne mind ka keegi?''
,,ma ei tea.'' raputan läbi nutu pead. ,,ma olin sinusse liiga armunud.''
,,see pole ju ainuke põhjus ega ju?'' vaatab mulle silma. ,,palun! Räägi mulle tõtt.''
,,ta oli mu klassivend....ta paistis väga imelik ja ma eirasin teda aga ma tundsin, et ta armastab mind aga ma ei tunnistanud seda endale. Ma kartsin, et kui armastan teda siis mind varsti pole enam. Need kutid kellega ta läbi käis, tundusid väga kahtlased ja läksin teise kooli lootmas, et leian siit parema poisi, kes hoolib minust ja on nõus oma tundeid välja näitama ega käi mingite ohtlikke sõpradega.''
Ta võttis mu endale kaissu. Tundsin siis kui soe ja kuum ta tegelikult oli. ,,Ma luban, et ei luba tal sind tappa!''
,,aitäh!'' ütlesin ma läbi nuuksatuste.
,,võta heaks!'' naeratas ja kadus.
,,aga Damen...!'' ta oli juba vist kaugel ja me ei jõudnudki selleni. Ma oleksin südamest soovinud temaga aina rohkem aega koos veetma. Ma ei jõudnud ka küsida, kuidas ta selliseks suureks ja hirmuäratavaks sai.
Järgmine päev oli koolipäev ja ma panin end juba varakult riidesse, et näha Damenit. Tunnis ma nägin niigi teda koguaeg aga ma tahtsin, et keegi meid ei segaks ja oleksime koos. Ainult meie kahekesi. Ma ei tea, mis kell ta tuleb aga see on ootamist väärt. Olin koolis juba kella seitsmest aga tunnid hakkavad meil kella kaheksast. Ootasin, ootasin aga mitte kedagi. Varsti oli kell juba nii palju, et kell helises tundi ja ikka Damenist polnud haisugi. Siis tuli Maria mu kõrvale istuma ja küsis arglikult ,,keda sa ootad?''
,,ma..eeh....ootan...sind ootasin..tsau!''
,,eh tsau! Juba hommikul imelik.''
,,mnjah. Ma jäin siin mõttesse.''
,,olgu. Kas tundi tuled?''
,,ja.'' tõusin püsti, haarasin oma koti ja saatsin ukse poole kurva pilgu ning kõndisin klassi poole, kus meil tund hakkas.
Ma esimesel päeval istusin Dameni kõrval aga nüüd ma mõtlesin istuda Maria kõrvale. Kerlit ka polnud veel tundi tulnud. Siis kui lõpetasin mõtlemise Kerlist siis juba ta astus uksest sisse vabandades, et tundi hilines.
Kui hundist räägid nii hunti näed nagu vanasõna ütleb. Heitis mulle uhkustava pilgu ja istus teise pinki oma sõbranna kõrvale. Dameni pink jäi tühjaks.
,,pst!'' sosistas äkki Maria ,,Mis sul selle Kerliga on?''
,,ta lihtsalt ei meeldi mulle.''
,,kas sellepärast, et ta istus enne sinu tulekut Dameni kõrvale?''
,,kust sa seda tead juba, sind polnud kooliski?''
,,Richard rääkis, et kui sa klassi tulid istus Kerli Dameni kõrval ja sa põgenesid koolist seda nähes aga Damen jooksis sulle järgi. Miks sa sellepärast siis koolist puudusid kolm nädalat?''
,,ma ei tea mis mul hakkas!'' raputan pead.
,,armukade!'' Richard kõrvalpingis itsitades.
,,jää vait!'' sosistan ja küsin Marialt üht tähtsat asja ,,Kui mind ei olnud, kas Damen käis koolis?''
,,ei teda polnud.'' sosistas Richard. ,,teda polnud ükski nädal ja vaat tänagi puudub, raibe.''
Imelik kui ma koolis olen, pole teda. Oleks võinud täna ka koos minuga kooli tulla. Popipäev vist tal.
Kui vahetunnikell heliseb siis siseneb Damen uksest.
Õpetaja vaatab mornilt Damenile otsa ,,Nii miks me hilineme Damen Andrew Rae?''
,,ma magasin sisse!''
,,päris hea magamine siis.''
,,aitäh!''
Õpetaja otsis midagi oma paberite seast. Damen vaatas mind üksisilmi kuidas ma oma vihiku ja õpiku kotti korjasin. Klassist kõndisin rahulikult aegaviites välja, et oodata teda järgi.
Damen tuli mõne aja pärast klassist välja, uurides mingit valget lehte.
,,Damen!''
Ta pilk kandus kohe valgelt lehelt minule. ,,Catherine!'' tuli mulle lähemale ja näitas mulle oma valget lehte ,,Kas sa oskad seda?''
,,Loodusõpetuse uurimistöö ju.''
,,jah oskad sest ma ei oska seda põrmugi.''
,,ma aitan sind, ainult ühel tingimusel.''
,,ja mis selleks on?''
Sosistan talle kõrva. Ta naeratab ,,saab tehtud!''
Algab viimane tund. Teised söövad lõunat praegu aga me lähme juba varakult klassiukse taha. Klassiuks on kinni. Istume aknalauale ja ootama, mil õpetaja tuleb. Siin on nii külm ja mu käed muutuvad aina rohkem külmemaks. Damen istub minust mõnevõrra kaugemal ning uurib oma lehte. Külmavärinad vallutavad mu keha, et ma lausa värisen. Damen vaatab silmanurgast minu poole.
,,rrh nii külm on siin!'' ütlen ma värisevalt ja pigistan silma kinni.
Damen nahistab oma koolikoti kallal midagi ja viskab siis oma koolikoti maha, sest kuulen suurt põntsatust siis tunnen järsku Dameni sooja kätt oma seljal. Ta nihutab end mulle lähemale ,,tule siia, Cathy!''
Ma poen talle kaissu jälle ja panen pea ta rinnale. ,,ma ei taha, et sa haigeks jääksid.''
Mu külmavärinad jäävad harvemaks. Varsti hakkab juba nii palav aga see on nii mõnus. Kallistan teda ,,Damen rhm! Sa oled nii hea.''
,,ma tean. Kas ma hoolin sinust nüüd piisavalt?''
,,väga piisavalt. Ma armastan sind!''
Tõstan pilgu ta tumepruunidele silmadele. Ta vaatab ja suudleb mind.
Varsti käib all ukse kriuksatus ja on kuulda õpetaja samme. Tõmbun Damenist igaks juhuks eemale.
,,mis nüüd hakkas?''
,,keegi võib meid näha.''
,,ma olen nüüd sinuga suhtes ja mul on kõigist ja kõigest ükskõik.'' suudleb mind jälle ja õpetaja näeb seda.
,,nonoo!''
,,oh...eh vabandust!'' tõmbun Dameni rüppest eemale ja vaatan õpetajat.
,,ei..ei pole midagi. Noored armunud...saan aru.'' teeb klassiukse lahti ja me astume sisse.
Damen istub kõige tagumisse pinki.
,,kuhu sa lähed?''
,,siia!''
,,aga kes siis minu kõrvale istub?''
,,maria muidugi.''
,,Damen?!''
,,tule ise siia...pliiz!''
Lähen ja istun ta kõrvale. Varsti hakkavad õpilased klassi tulema siis tuleb Kerli ja vaatab ülbelt mind siis Damenit.
Damen hakkab mu juukseid sasima ja Kerli näoilme muutub ülbest vihaks.
Nagu Damen lubas läksime restorani sööma peale tunde sest mul jäi täna koolis lõuna söömata. Seda juhtub jah kui olla liiga armunud. Ma olen jälginud, et ega Damen ka midagi eriti ei söö. Ma ei tea kas ta üldse on kunagi söönud. Ta on ka nii armunud, et unustab mõnikord hoopiski söömise.
,,Damen! Millal sa libahundiks muutusid?'' küsisin vaikselt, et keegi kõrvallauas ei kuuleks.
,,kaks aastat tagasi kui ma metsas õhtuhilja jalutasin. Kuulsin oma seljatagant üle muusika mingeid samme.
Need sammud aina lähenesid mulle. Siis tundsin hammustust oma kaelal ja minestasin. Ma tõusin pärast seda üles ja vaatasin ringi. Kedagi polnud. Läksin koju. Järgmine päev kõndisin jälle metsa ja nägin jalutajaid. Kahekesi jalutamas, käest kinni. Siis ütles see poiss, et vaata üks ilma kaaslaseta joodik on ringi uitama läinud. Ma tundsin enda sees suurt viha ja ma ei tea mis juhtus. Ühel hetkel olin mina ja teisel hetkel olin mingi rõve must elukas. Need pistsid jooksu kohe kui mind nägid sellisena. Ma läksin veekogu juurde ja vaatasin kui hirmuäratav ma olin. Mul tuli nutt peale kui sain aru, milliseks olen ma saanud.''
,,Sa pole üldse kole. Kui ma sind esimest korda sellisena nägin siis sa olid nii armas.''
,,Sa oled ainus, kes mõistab mind.'' vaatab mind ning suunab Kelneri poole. ,,palun mõned joogid ka.''
,,mis joogi täpsemalt?'' küsib Kelner viisakalt.
,,Mis sa soovid, kallis?'' vaatab mind ja oodates vastust.
,,mulle palun apelsinimahla.''
,,mulle seda sama, palun!''
Kui olime söödud siis juhatas ta mind kodu poole. Suudlesime korterelamu ukse ees ,,head ööd!''
,,aitäh sulle! Head ööd, Damen!''
Ta läks bussipeatuse suunas, vaatasin talle järgi ja läksin siis lõpuks koju. Sel ööl, uinusin ma kohe kui mu pea patja puudutas.
No comments:
Post a Comment