Tõstsin pilgu tortillade kohalt Edwardile.Ta istus minu vastas,minu köögis,minu söögilaua taga. Ja ta oli see sama täiuslikkus ise. Tõstsin tortillat,et hammustada sellest pool.
"Ära õgi,meil on aega küll." ütles ta meemagusa häälega,milles oli noomimise kõla sees.
Ta jälgis väga hoolikalt kuidas ma igat suupala mälusin.Raputasin pead.Ma ei tahtnud viivitada sekunditki rääkimata,et meil kestaks kokku veel natuke üle poole tunni.Neelasin suutäie peaaegu ilma mälumata alla.Aga alla see enam ei läinud.
Edward vaatas mind mureliku näoga ja ütles: "Bella,palun.Meil ei ole kiire." Ta venitas sõnu "ei ole" .
Minu suust oleks see totralt kõlanud,aga tema suhu oleks justkui need sõnad mõeldud.
"Joo vähemalt piima peale.Pole vaja,et sa veel lämbuksid." palus ta.
Vaatasin aknast välja samas kui piimaklaasi haarasin.Ei paistnud,et Charlie tuleks veel koju.Võib-olla ta on Billy juures või tööl...Vaatasin kella,see näitas viit minutit ennem seitset.
Kulistasin nüüd piima ilma hingamata alla
.Vaatasin tema toffeepruunidesse silmadesse. Aga samas tema täiuslikule suule oli kerkinud muie.
"Mis nüüd?" Küsisin kärkelt.
Ta tõsines natuke mu häänetooni peale aga siis ta hakkas itsitama. Tore,mõtlesin.
Fantastiline,minu peale ikka annab koguaeg naerda.Ootasin kuni ta tõsisemaks muutub,ise samal ajal sekundeid lugedes ja vaatasin,või vähemalt üritasin vaadata teda "surmava" pilguga.
Lõpuks ometi,kolmkümmend üks sekundit hiljem ta lõpetas itsitamise.
"Sul on piimavuntsid." ütles ta mulle kelmikalt.
Imestasin,et ta sellisele asjale nii kaua jaksas naerda.Arvatavasti minu näoilmele, puhkes ta uuesti naerma.
Pühkisin suu oma tumesinise pluusi varrukaga puhtaks ja hakkasin sööma oma viimast tortillat.
Hammustasin järjekortselt liiga suure tüki. Ta oli maha rahunenud ja ühtäkki ta tõusis püsti.
Ehmatasin ja pomistasin suu täis: "Kuhu sa lähed?"
Ma ei olnud kindel kas ta sai aru mida ma üritasin küsida,aga siis ta juba vastas ,ingli naeratus näol:
"Ma kallan sulle piima juurde."
Samas sulava liikega astus ta külmkapi ette.Ta õngitses piima välja ja sammus sulavalt minu juurde.
Ta kallas mulle täpselt nii palju kui ma olin soovinud,ilma sõnagi ütlemata.
Pomisesin aitäh ja siis ta surus oma huuled mu juustele ja sosistas kõrva: "Ole lahke."
Mul käis külmavärin läbi keha. Tundus,et ta oleks seda märganud.
Inimese kiirusega istus ta oma kohale tagasi. Me olime Edwardiga kihla vedanud,et kas ta suudab kümme päeva käituda nagu inimene. Cullenid olid kihlveos kaasas. Mina,Carlisle,Emmett,Alice ja Jasper olime kindlad,et ta ei suuda vastu pidada. Ent Esme,Rosalie ja loomulikult Edward ise olid eri meelt.
Ta oli juba kuus päeva vastu pidanud ja ma juba kahtlesin,et ta peab neli päeva veel vastu.
Aga samas Alice oli minu poolel,see oli ilmselge märk,et ma olen võidul.
Nimelt kihlveo kaotus/võit oli ,et Edward muudab mind vampiiriks vähemalt selle aasta sees.
Kihlveos ei sisaldunud supervõimed minu päästmiseks ega ka mõtete lugemine.
Ta istus pea käe peale toetatud ja jälgis mõtlikult mind.
Ta nägi välja täpselt nagu ingel,keda sa oled maalidel või kommipaberitel näinud.Või unes.
Aga kohe kindlasti mitte oma köögis,söögilaua taga istumas.
Inglinäoga vampiir,mõtlesin.
Ja sellel hetkel hakkasin nii naerma,et toit lendas suust välja.
Aga Edwardit polnud enam seal,kus ta oleks pidanud olema.
No comments:
Post a Comment